ARVAMUS | „Miks peaks kogu oma suhtlusringkonna maha jätma, et kolida mehega kuskile väikelinna?“

Hiljuti avaldatud artikkel „Väikelinnas elav lugeja: Kas Tallinnas esmaspäevast reedeni tööl ka käiakse või toimub igapäevaselt üks meelelahutus?“ pani elavalt kaasa rääkima ka Naisteka lugejad.

„Saan sellest naisest küll aru - üks asi on raha eest saadav meelelahutus, aga teine asi on SÕBRAD. Miks ta peaks kogu oma suhtlusringkonna maha jätma, et isoleerida end mehega kuskile väikelinna? Ma ei tahaks küll kolida kuhugi, kus mu sõbrad jäävad minust kaugele ja kus on ülivähe samade huvide ja intellektuaalse profiiliga inimesi, et leida uusi sõpru.

Võib-olla koliks kuskile välismaa suurlinna mõneks ajaks, kus tekivad uued kontaktid - aga ka seda teeks vaid ajutiselt, sest omad olemasolevad sõbrad on ju kallid. Eriti mu parim sõbranna - me oleme väga lähedased, mul süda tilguks verd kui peaksin igaveseks temast kaugele kolima.

Teine asi on igasugune tasuta kultuur, mida Tallinnas ja Tartus on igal sammul - kui armastad näiteks kirjandusüritusi, või oled muusik ja tahad teiste muusikutega jämmida, või sulle meeldib tantsida ladina-ameerika tantse või swingi - siis on tasuta omaalgatuslikke tantsuõhtuid, eriti suvel vabas õhus, kunstinäitusi on palju ja paljud ka tasuta või väikese piletihinnaga, on omaalgatuslikud õhtusöögid, kus inimesed teevad oma kodus pop up restorani (ei pea käima kallites restoranides), on lugemisklubid.

Saab igal õhtul väljas käia ilma eriti kulutamata, sest on aktiivne isetegevus ja igat masti inimesi - leiad alati omasuguseid. Kui väikelinnas oled ainuke oma huvialaga, siis istudki seal ja vahid üksi seina.“