Riigikogu noorim liige Hanah Lahe ootamatust tervisemurest: mul läks üks kehapool täiesti tuimaks, keha valutas igalt poolt...

Eile jagas telesaatele „Laser“ oma lugu Riigikogu noorim liige Hanah Lahe, kes sattus aasta lõpul EMOsse ja arvas, et on saanud infarkti.

Noor naine tunnistas, et on ka ise pidanud oma vaimse tervisega tegelemisel abi otsima ja see ei ole sugugi kerge.

Mis on sinu lugu?

Ma olen nüüd varsti käinud viis aastat järjest täiskohaga tööl ja samal ajal ülikoolis. Kevadel lõpetan magistratuuri. Tegemist on kogu aeg hästi palju ja see on minus ärevushäire-laadse asja vallandanud. Ma sain diagnoosi ka ja ütleme, et ma olen õppinud sellega elama ja tegelema.

Sattusin EMOsse, sest arvasin, et saan infarkti. Mul läks üks kehapool täiesti tuimaks, väga imelikud peavalud olid, keha valutas igalt poolt, aga ma ei tulnud kordagi selle peale, et see võiks olla stressiga või ülekoormusega seotud.

Tänane hustle´mise kultuur on ju noortel selline, et sa pead igale poole jõudma, pead kõike tegema, käid ülikoolis, tööl. Koormus on suur ja siis keha annab sellest lihtsalt märku.

Kui suur häirekell see Sinu jaoks oli?

Väga suur häirekell! Ma ei tea, kas EMOs käik muutis midagi, aga mu koormus pole sugugi vähenenud. Proovin natuke vähem asju ette võtta, aga ma olen selline hästi entusiastlik ja tahaks kõike muuta maailmas.

Häirekell oli see küll selles osas, et ma mõtlesin, et kuidas ma ei ole seda endaga piisavalt ennetustööd suutnud teha. Minu generatsioon on hästi teadlik vaimse tervise teemadest. Me julgeme sellest rääkida, aga ma kordagi ei julgenud sellele mõelda, et minul võib midagi viga olla. Et minul võib olla midagi, mida saab diagnoosida. See oli päris hirmutav! Natuke selline häbi oli ka isegi, et ma nagu ei saa kuidagi hakkama!

Sellest teemast räägitakse küll avalikult, aga nii kui asi läheb isiklikuks, siis ikkagi on häbitunne sees?

Sõltub inimestest. Mina olen natuke kinnine ka, võib-olla oma muresid ei tahagi jagada, aga ma tean, et minu sarnaseid inimesi on väga palju. Kui sa oled noor ja sa ei pääse psühholoogi juurde või psühhiaatri juurde kergelt, siis sul ei olegi ennast kuskil avada. Kui ka kodus pole kõige parem olukord, siis sa oledki oma murega üksi.

See on märgiline, et sa noore inimese ja Riigikogu liikmena julged öelda välja, et sa käid regulaarselt psühholoogi juures.

See ei ole vist selline asi, mille üle häbi tunneks. Mul käivad väga paljud sõbrad-tuttavad erinevatelt eluvaldkondadest psühholoogi juures. See on nagu selline tava ja normaalsus. Ma nimetaks seda pigem teraapias käimiseks.

Läks sul kergelt vastuvõtule saamine?

Ei läinud. Oli paar psühholoogi, kes on nõutud ja ma proovisin ühe juurde saada, aga ei võetud vastu, sellepärast, et kliente on nii palju ja ootejärjekord on jube pikk. Siis ma sain sealt edasi soovituse ja ja kõik läks kenasti. Sain selle psühhiaatri juurde, kellega mul oli hea klapp ja samamoodi psühholoogi juurde, kus ma nüüd käin.

Tegelikult oled Sa selle mure enda peal ära kõik tundnud, et kui raske on saada vastuvõtule psühholoogi juurde ja kui pikad on järjekorrad.

Ma arvan, et noored, ei taha väga oma muredest rääkida. Kui see arstile saamise protsess iseenesest juba võtab nii palju aega, sa pead kirjutama, läbi käima, uurima, siis see on nii tüütu. Kui see ei ole selline kättesaadav teenus, siis mõni inimene ei viitsigi sellega tegeleda. Mina samamoodi.

Ma tegelikult olin juba aastaid mõelnud, et ma tahaksin minna psühholoogi juurde, tahaksin oma vaimse tervisega rohkem tegeleda, aga see tundus selline jamamine. Ümberringi kuulsin oma sõpradelt- sõbrannadelt, et see on keeruline, teenus on kallis jne

Mis on need kolm nippi, mis Sa ütleksid noortele, kes tegelikult ei saa veel arsti juurde, aga nad kuidagi peavad selle stressiga hakkama saama.

Ma arvan, et seda on halb öelda, aga võib-olla sisekaemus aitab natukene. Kui ma võtan enda näite, siis ma oleksin natukene suutnud enda elu ja tegemisi kuidagi kaugemalt vaadata ja mõelda, et mis on mu koormus, kui palju ma jaksan, palju mul on aega iseendale, siis ma ei oleks sinna EMOsse jõudnud selle infarkti kahtlusega.

Teiseks, see teekond tasub ette võtta. Lisaks küsida küsida inimeste käest, kes käivad kuskil teraapias, psühholoogi või psühhiaatri juures, et kuidas nad on sinna saanud. Uurida võimalikult palju infot internetist.

Kolmandaks, ma arvan, et sõpradega rääkimine aitab. Jagatud mure on ikka pool muret. Mind on see väga palju aidanud. Muredest rääkimine on vaimsele tervisele väga kasulik.