Lugeja räägib suu puhtaks: mina enamasti ei jäta tippi, väga vähestel kordadel suudab restoran pakkuda elamuse!

Eile avaldatud artikkel Häiritud naine: minul pole seda raha, et nende hindade juures veel jootraha ka jätta! Aga sõbrannad vaatavad imelikult... tekitas arutelu ka meie lugejate seas. Avaldame ühe mõttekäigu.

„Mina enamasti ei jäta tippi ja just sellel põhjusel, et väga vähestel kordadel suudab restoran pakkuda elamuse! Kui söögikohas on pidevalt sama kvaliteediga toit, siis milleks selle pealt tippi anda? Sama teenindusega - minu meelest kõige tüütumad on need teenindajate kohustuslikud „repliigid“ - „kuidas maitses?“, ühes teatud söögikohas jõuad vaevalt prae kätte saada ja paar ampsu võtta, kui juba teenindaja tuleb, imelik muie näol - „Kuidas maitseb? Või kas kõik on hästi?“

Kas tõesti söögikoha omanikul midagi kahe kõrva vahel on? Kohustada teenindajaid sellist klouni mängima, küsides selliseid pealesunnituid kohustuslikke küsimusi... khm! Sellised küsimused garanteerivad minu poolt kohe „no tip“ saamise. Isegi tanklas on see piisavalt häiriv - „Juua ka midagi? Kohvi ei soovi?“. Kui ma soovin, ju ma ikka oskan ise selle peale tulla...

Jootraha olen nõus andma vaid siis, kui viisakamas restoranis või siis vähemviisakamas pakutakse steiki, parti, veist, lammast ning suudetakse neid valmistada nii nagu peab - s.t ideaalselt! Kahjuks suudavad enamik restorane Tallinnas vähemalt kõik mainitud lihad kas üle küpsetada või on praega midagi muud valesti - portsjon liiga väike, liiga suur või lisandid ei sobi sinna teps mitte.

Üldiselt on nii, et kui restoran suudab valmistada eelpool mainitud roogasid ideaalse küpsusastmega ning mõistliku ooteajaga ning väljastada kõigile lauas istujatele sama kvaliteediga road, vat see tõesti väärib jootraha - paraku ei ole mina sellist söögikohta kohanud veel!“