Lugejakirja kommenteerisid Naisteka lugejad, kes avaldasid teema kohta erinevaid arvamusi. Avaldame ühe lugeja mõtted:

„Mure ongi selles, et tüüpiline eestlane kardab igasugust vastandumist ja konflikti. Kui saaks kuidagi nii, et ei peaks rohkem kui kaks sõna ütlema ja asjad kuidagi sujuvalt kulgeksid, oleks ju tore. Oh õudust, kui peab teisele inimesele ausalt oma soovid ja mõtted ja plaanid kommunikeerima! On ju täiskasvanud inimesel võimalik oma piirid maha panna ja mingil hetkel öelda „ei“ kui asjad ei sobi. Ega enne midagi ei muutu.

Kui tahta natuke vähem vingu ja hala, siis ütled ämmale, et sinul on ka oma ema ja sina lähed sel aastal lastega oma ema juurde, sest tema tahab ka vanaemapäeva. Et oleks aus ja võrdne. Kui ta selle üle vingub ja seda maha teeb, siis noh... see näitab juba midagi tema enda kohta. Jah, tuleb draama ja ving ja hala. Aga eladki siis ühe aasta seda tohutut vingu ja hala üle. Järgmisel aastal on vingu ja hala juba natuke vähem. Ja nii edasi.

Enda poolt tekita selge ja neutraalne kommunikatsioon - mis muutub, miks muutub, millal te ämma juures käite (ja kes käib) jne. Et oleks selge ja arusaadav kõigile, sh ka lastele. Antud juhul ma ütleks, et mure ei ole mitte ämmas, vaid selles, et te ise mehega ei suuda omavahel asjades kokku leppida, omavahel (ja ämmaga) rääkida ning piire paika panna.“