Keili teab omast kogemusest, kui raske on head spetsialisti leida. „Liiga palju on terapeute, kel pole mingisugust kvalifikatsiooni – kes on teinud lahkumineku läbi ja hakanud suhtenõu jagama. Ka mina olen sattunud selliste inimeste juurde. Nüüd, kui olen käinud päris psühholoogi vastuvõtul, on selge, et need tehnikad on ikka väga erinevad. Inimestel tasub olla üliettevaatlik, kellele nad oma mured usaldavad,“ täheldab ta.

Küll aga leiab saatejuht, et nüüdisajal pakutakse kohati isegi liiga tihti lahenduseks sõnakvartetti „aga mine psühholoogi juurde“. „Olen märganud antud tendentsi 30+ vanuses inimeste puhul. Selleks momendiks on elus tõenäoliselt mingi jama juba olnud, kas lahkuminek, töökriis või depressioon, ning pöördutakse spetsialisti poole.“ Viimasest aga jäädakse sõltuvusse. „Kui su terapeut tahab, et sa iga paari nädala tagant vastuvõtul käiksid, aga sul pole traumat, millega oleks tarvis intensiivselt tegeleda, siis ma ei pea püsiaega tervislikuks.“

Ta arvab, et psühholoog võiks olla teenäitaja, kuid sihiks ise toime tulla. „Olen vahel tundnud, kuidas oleks tarvis kohe rääkima minna. Vastuvõtule jõudes olen aga endast selle sisemise psühholoogi koos kompassiga juba üles leidnud. Kui me kõik hakkame iga nädal terapeudi juures käima, siis ma ei kujuta ette, mis sellest maailmast saab…“

Jaga
Kommentaarid