Price toob välja, et me kõik peame mõistagi töötama ja raha teenima. „Nagu juba jutuks oli, vajame majanduslikku baaskindlust, enne kui saab tähelepanu pöörata emotsionaalsele healolule. Aga kui meie baasvajadused on täidetud ja meie ülimaks sihiks on tähendusrikas ja rõõmuküllane elu, siis psühholoogiliselt ei võida me kuigi palju sellest, kui kogume üha suuri saavutusi ja lisaraha, ning raha ja efektiivsus pole ka peamised mõõdikud, millele toetuda, kui on vaja hinnata oma ajakasutust. Ma pakun välja, et selle asemel võiks kasutada tõelist lõbu,“ lausub ta ja lisab, et tõelisest lõbust leitud nauding muudab selle sisemiselt motiveerivaks, mis tähendab, et kui me seda kogeme, siis jätkame meelsasti selle tegevusega, ilma et vajaksime selleks mingit välist preemiat. „See tõstab meid välja automaatse reageerimise seisundist ja inspireerib meid elama loovamalt, lähtudes oma tegelikest prioriteetidest.“