NÄIDE: „Eksiga seksimine“
Kui ma ükskord oma Austraalia kaaslasega (mainitud ka alapeatükkides „Inimesed, kes sind tegelikult ei taha“ ja „Enese tervendamine“) ookeani ääres aega veetsin, pidas ta järsku vajalikuks mainida, kuidas talle oma eksmehega rannas seksida meeldis. Mitte et see olnuks miski, millest mulle kui uuele partnerile rääkimine olnuks sobilik – või miski, mida ma üldse kuulda tahtnuks. Vaid ta tegi seda teadlikult minus ebamugavustunde põhjustamiseks. Kohe, kui ta nägi, et oli minus esile kutsunud teatava häirituse, vahetas ta aga sujuvalt plaati ning käitus normaalselt edasi.
Vahel võidakse endale korraks lubada ka pisut ilmsemat mölaklust, näiteks mõnda otsesemalt sapist märkust, kuid sellele järgneb samuti koheselt süütu või koguni meelas olek.
Paratamatult tekib küsimus, mis on sellise erinevate polaarsuste vahel pendeldamise eesmärk?
