„Mul olid Tais väga sügavad depressioonid. Oleksin 17. sünnipäeval enda elu lõpetanud, kui mu kirjandusõpetajal poleks olnud oidu kinkida mulle Sylvia Plathi romaan „Klaaskuppel“, mis räägib depressioonist. Kuni selle momendini arvasin, et olen ainus inimene maailmas, kes on täiesti vale. Kellel on deemonid, mis ei lase lahti. Ma polnud depressioonist kunagi kuulnud. See raamat päästis mu elu.“

Kogemus andis Eiale julguse võtta tulevikus ka ise sõna depressiooni, autismi ja ATH teemadel. „Kunagi üks ülemus ütles mulle, et mina sinu asemel ei räägiks depressioonist avalikult – oled alles 25, võib-olla ei saa sa selle tõttu terve ülejäänud elu tööd.“

Aga Eia pidi rääkima, sest tema jaoks polnud see piinlik, vaid elu ja surma küsimus. Tema võimuses oli aidata kedagi, nii nagu aastate eest aidati teda ennast. „Tundsin, et kui saan olla toeks kasvõi ühele inimesele, pole mu elu raisatud,“ ütleb ta.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid