Eestlane sööb mett vähem kui jaapanlane
Tänu tema ja paljude teiste teadlaste tähelepanekutele, kogemustele, uurimuste tulemustele on teada, et neil, kes asendavad oma toiduratsioonis suhkru meega, on suhkrutõppe jäämise oht tunduvalt väiksem, sest mee süsivesikud on kohe seedimisvalmid.
Noores põlves mett tarvitanud inimesed haigestuvad täiskasvanuna palju harvemini angiini, bronhiiti, põsekoopapõletikku ja isegi kopsupõletikku. Mett on vaja vanuritele, kel seedenäärmed on üldise lubjastumise tõttu vähese produktiivsusega. Mee toimel paraneb mao ja kõhunäärme seedefunktsioon, leevendust saavad maksa ja sapipõie hädadega inimesed.
Mesi korrigeerib vererõhku ja tugevdab südamelihase kokkutõmbejõudu, mõjutab südame vereringet, on kasulik kehvveresuse ja rauapuuduse korral veres. Mesi on sobiv toit ja energiaallikas peaajule. Lisaks meele on kasulikud mesindamise kõrvalproduktid — õietolm, suir, taruvaik, millest saab erinevaid meesegusid (www.artocarpus.ee). Mesindussaadused päästavad organismis valla isetaastuvad jõud.
Eestis tarvitatakse aastas 500g mett inimese kohta, Jaapanis viis korda rohkem ja eluiga on ka neil palju kõrgem.
Mesi on seda väärtuslikum, mida mitmekesisem on taimestik. Meie taimekooslus on väga rikkalik. Rohkesti on ravimtaimi: vaarikas, valge ristik, põdrakanep, pärn, paiseleht, võilill, nurmenukk, varemerohi, mesikas, mustikas, pohl, mustsõstar, kanarbik, raudrohi, iminõges, lutsern, nõiahammas, paju, vaher, piima-, saialill jne.
Ravimtaimede nektariga antakse ühtlasi edasi ka ravimtaimede raviomadused. Süües kodumaist mett, osaleme omamoodi sümbioosiahelas. Anname tööd mesinikule, aitame kaasa maal tööhõive lahendamisele, mesilased tolmeldamisega omakorda aitavad kaasa loodusliku taimekoosluse säilimisele, marjade ning teiste kultuuride toodangu paranemisele.