Naise rind - looduse meistriteos
Piima tootmiseks ei ole rasva tarvis: selleks on olemas eriline näärmekude, mis mahuks ära kogu selle toreduse kümnendiku osa sisse. Järeldus on ilmselge - loodus on andnud naise rinnale ahvatleva ümaruse üksnes esteetilistel kaalutlustel, kuna praktilist kasu sellisest üleküllusest pole mingisugust.
Seest on piimanääre sarnane kummalisele apelsinipuu ning viinamarjaväädi hübriidile. See koosneb 15-20 osakesest, mis on eraldatud sidekoe vahekihtidega viinamarjalaadsete näärmerakkudega komplekteeritud sektoriteks. Sidekude on otsekui looduslik rinnahoidja: toetab rinda ning annab sellele ümara kuju. Iga osake on varustatud piimakäiguga, mis avaneb nibu tipus. Uskumatu, kuid fakt - rinnapiim on higi eriline, verevalkudega rikastatud teisend. Teadlased avastasid, et evolutsiooni käigus muutusid mõningad higinäärmed … rinnanäärmeteks.
Naise rinda ehtivate künkatippude kallal on loodus tublisti vaeva näinud. Nibud on silindrikujulised, koonuse- või pirnilaadsed. Neegritaride ning polüneeslannade nibud näevad välja eriti pikantsed - need eralduvad rinnast sõrmusesarnaselt kokku tõmbunud ringi abil. Austraalia pärisasukad usuvad, et nibude vormi, suuruse ja värvi järgi saab ennustada tulevase lapse sugu. "Kui need on punased, sünnib poiss, kui on tumedaks tõmbunud - võib oodata tüdrukut", kinnitavad türklannad. Teadus suhtub taolistesse märkidesse skeptiliselt: selliseid asju määravad täpselt kindlaks vaid geneetiline analüüs ja ultraheli.
Raseduse ajal muudab värvi mitte ainult nibu, vaid ka seda ümbritsev ring. Blondiinidel on see looduse poolt antud roosa, brünettidel - pruun, kõikidel tulevastel emadel aga sõltumata juuste värvist - pigment melaniini suurenenud varude tõttu - hallikaspruun. Muretsemiseks pole põhjust, sest aja jooksul muutuvad ringid taas heledamaks.
Muide, kurtisaanlikul XVIII sajandil, kui sügav dekoltee avas ebadiskreetsele pilgule tervenisti ahvatlevad naiselikud võlud, oli kahvatute nibudega ballile saabumine sama mõeldamatu, kui tänapäeval ilmuda seltskonda ilma meigita. Daamid värvisid oma ringid veripunaseks, eredamaks kui puna nende põskedel. Tõelised naiseilu hindajad kinnitavad, et rinnad erinevad teineteisest veidi nii vormi kui ka suuruse poolest.
Mõnedes maades peavad modellid, kes tahavad võita kõige kaunima büsti konkursi, võitma kahes voorus - "Miss vasak" ja "Miss parem rind"! Viimane on reeglina suurem, kuna paremat kätt kasutatakse rohkem. Muide, arvatakse ka, et vasak rind pole mitte ainult väiksem, vaid selles on ka vähem piima.
Maitse üle ei vaielda
Iga rahvas juhindub oma ettekujutusest ideaalsest büstist. Aegade jooksul on see olnud üks tähtsamaid küsimusi.
Kiviaja viljakuse sümbol oli nn Willendorfi Venus - kujuteldamatu suurusega rippuva rinnaga, massiivse kõhu ning teistegi uskumatu rasvumise tunnustega. Tema kõrval tunduvad Rubensi kaunitarid lausa õhuliste olenditena. Nendel kaugetel aegadel arvati, et ilusat naist peab palju olema. Monumentaalne ideaal jäädvustati korduvalt iidsete kujurite poolt lubjakivis, savis ning mammutiluul. Austraalia aborigeenid on sellele tänaseni truuks jäänud. Nende suguharus on kõige hirmsam solvamine nimetada naist lamedarinnaliseks. Et seda naiseilu sümbolit näiliselt suurendada, hõõruvad kohalikud kaunitarid oma piimanäärmeid regulaarselt rasva ning punase ookriga, sosistades seejuures nõiasõnu. Legendi järgi võtsid vanad kreeklased veini pühitsemise rituaalse karika valmistamisel eeskujuks Trooja sõja põhjustaja - Ilusa Helena rinnad. Selle erootilise eellooga paganliku nõu täpsed koopiad on kasutusel tänapäeval kogu kristlikus maailmas.
Keskajal polnud kõrgerinnalised kaunitarid hoopiski mitte nii edukad. Et mehe vaimne alge valitseks kehalise üle, levitas Kirik viljatu ilu askeetlikku kaanonit, see oli õhukeste huulte ning ilma väiksemagi vihjeta võrgutavatele kumerustele - kus need ka ei asetseks - nooruk. Kõige kauem eksisteeris lamedarinnaline ideaal Hispaanias, kus metsikud vanatüdrukud - duenjad sidusid kuni XIX sajandi alguseni sadistliku lõbuga noorte senjoriitade öösärkide alla tinaplaate, päeval aga sõlmisid tugevasti kinni puu-, metall- ja luukarkssil valmistatud korsette.
Keskaegsete ülikute seas oli populaarne Avicenna nõuanne büsti vähendamiseks. Ta soovitas kord kolme päeva jooksul määrida üleliia ümaraid rindu taimetõmmistega segatud meega, siduda rinnale üheksaks päevaks koerapöörirohu lehti või hõõruda pidevalt naha sisse oliivõliga valmistatud seatina-maarjajääd. Kaasaegne meditsiin on otsustavalt maarjajää kasutamise vastu: esiteks ärritab see nahka, teiseks - nahka hõõrutud seatina võib mürgitada organismi. Ülejäänud vahendid on täiesti kahjutud, kuid vaevalt et aitavad üle minna number väikemale rinnahoidjale. Pealegi tekitab hämmeldust tingimus rindu mitte pesta 3-9 päeva - sellist piina ei suuda mitte iga naine välja kannatada.
Kui üldse kellelgi on tarvis neid naisevõlusid vähendada, siis ehk ainult vetehaldjatel - russalkadel. Vastavalt XIII sajandi lõunaslaavlaste uskumustele on nendel muinasjutulistel veekogude elanikel "rinnad kui kivid" ning nad viskavad neid uljalt üle õla.
Kuulakem Montaigne´i. See prantsuse filosoof räägib renessansiajastu maitsete mitmekesisusest: " Mehhiklannade juures hinnatakse suuri rindu, mida saab õlale heita lapse söötmise ajal. (Mehhikos seotakse rinnalapsed ema seljale, kui too töötab istanduses). Itaallased kujutavad rinda tugeva ja lopsakana, hispaanlased - kuivetu ning lõdvana; meil aga joonistavad ühed seda valgena, teised - tõmmuna, ühed pehme ning järeleandlikuna, teised tugeva ja nõtkena".
Mida öelda kaasaja kohta? Olgu rind kui suur või väike tahes - oluline on tema eest hoolitseda. Eksponeerimisesks, ahvatlevamaks muutmiseks on nüüd naise arsenalis aga tunduvalt rohkem võimalusi kui iial varem. Lõpetage virisemine ja nautigem iga oma kehaosa!
