Platseeboefekt — petukaup kergeusklikele?
Nähtus sai laialdastes meditsiinilistes valdkondades tuntuks XVII sajandi lõpul. Ometi tundsid seda efekti küllaltki hästi ka meie palju kaugemad esivanemad.
Nii peeti Vanas Egiptuses universaalseks arstimiks lubjapulbrit, mida soovitasid kohalikud ravitsejad igal konkreetsel juhul kui individuaalselt valitud preparaati. Keskajal kasutati aga ravieesmärgil üsna sageli konnajalgu, täiskuul surnuaedadest korjatud nõgest jms. Küllap leidus ka nendel aegadel hulgaliselt patsiente, kes võisid jutustada, kui hästi nimetatud „ravimid” aitasid.
Sajandi leiutis
Arvatakse, et tõsine platseeboefekti uurimine algas Ameerikas Teise maailmasõja päevil. Rindehospidalides oli puudu valuvaigistitest ja narkootilistest vahenditest. Veendunud korduvalt, et füsioloogilise lahuse süstid mõjusid haigetele peaaegu nagu morfiin, alustas anestesioloog Henry Beecher koos grupi kolleegidega Harvardi Ülikoolist selle fenomeni uurimist. Ta avastas, et 35% patsientidest tundis tunduvat kergendust, kui neile pakuti kõige erinevamate haigestumiste puhul (köha, operatsioonijärgsed valud, peavalud, ärrituvus jne) tavaliste arstimite asemel platseebot.
Efekt ei piirdu ainult ravimite võtmisega, vaid laieneb ka teistele meditsiiniliste raviprotseduuride liikidele.
Inglise kardioloog Leonard Cobb viis läbi unikaalse eksperimendi. Ta imiteeris oma aja üsna populaarset operatsiooni, mida tehti südamepuudulikkuse raviks, see on kahe arteri ligeerimist ehk kinni sidumist suurendamaks verevoolu südame juurde. Doktor Cobb ei sidunud operatsiooni ajal artereid, vaid tegi väikesed sisselõiked haige rinnale. Tema teaduslik pettus osutus niivõrd edukaks, et arstid loobusid täielikult eelnevast ravimeetodist.
Teaduslikud kinnitused
Paljud spetsialistid on arvamusel, et platseebo saladus peitub enesesisenduses, teised asetavad selle ühte ritta hüpnoosiga. Kolm aastat tagasi tõestasid aga Michigani Ülikooli teadlased, et platseeboefektil on neurofüsioloogilised mehhanismid.
Läbi viidud eksperimendist võttis osa 14 vabatahtlikku, kes nõustusid üpris valuliku protseduuriga — soolalahuse sisseviimisega lõualuusse. Mõne aja pärast anti osadele neist valuvaigisteid, teistele aga platseebot.
Kõikidel eksperimendist osavõtjatel, kes lootsid saada ravimeid, said aga vaid platseebot, algas aktiivne endorfiinide väljatöötamine. Endorfiinid on loomulikud valuvaigistid, mis blokeerivad valuretseptorite tundlikkuse ning takistavad ebameeldivate aistingute levimist.
Uurijad jagasid patsiendid „nõrgalt reaktiivseteks” ning „tugevalt reaktiivseteks”, kelle valu vähenes rohkem kui 20%, ning tegid järelduse, et platseebole reageerivate inimeste ajul on kõrgelt arenenud eneseregulatsiooni võime. Samas ei ole võimalik neid erinevusi füsioloogia abil seletada.
Kuidas see toimib
Enamus kaasaegseid arste arvestab oma metoodikates platseeboefektiga. Nende arvamust mööda sõltub platseebo efektiivsus paljudest faktoritest.
1. Ravimi liik. Ravim peab olema kibe ning kas väga suur või siis väga väike. Tugeva toimega arstimil peavad tingimata olema kõrvaltoimed, sellised nagu iiveldus, peavalu, peapööritus, väsimustunne. Hea, kui ravim on kallis, erksas pakendis ning sellest on kuuldud.
2. Meetodi ebatavalisus. Arusaamatud manipulatsioonid ning teatud esemete ja atribuutide kasutamine kiirendavad tervenemist. See ongi see, millega enamikel juhtudel seletatakse alternatiivsete metoodikate efektiivsust.
3. Arsti tuntus. Iga ravim, mida pakub kuulus arst, professor või akadeemik on paljude arvates tunduvalt efektiivsem kui seesama vahend, kuid pakutud välja perearsti poolt. Hea arst, enne kui asub välja kirjutama platseebot, peab kaua kuulama patsiendi kaebusi, ta peab ilmutama kaastunnet kõige segasemate sümptomite suhtes ning püüdma igati kinnitada inimesele, et ravi saab olema edukas.
4. Patsiendi eripärad. On täheldatud, et platseebole reageerivate inimeste seas on rohkem ekstraverte. Sellised patsiendid on kergesti erutuvad, neid on lihtne mõjutada ning nad on valmis kõiges arstiga nõus olema. Samal ajal ei reageeri platseebole tavaliselt introverdid, kes on oma olemuselt kahtlustavad. Kõige enam reageerivad platseebole neurootikud, aga ka madala enesehinnanguga inimesed, kes kahtlevad endas ning kipuvad uskuma imesid.
Eksperdi arvamus
Kahtlemata ei ole platseeboefekt pelgalt illusioon, vaid vaieldamatu fakt. Üle maailma uuritakse selle efekti biokeemilist olemust, ning võib arvata, et selle nähtuse lõplik tunnustamine pole enam kaugel mägede taga.
Jääb vaid lahtiseks küsimus antud metoodika kasutamise korrektsusest, samuti ka selle võimalustest. Arsti ette tõuseb eetiline probleem — mis on õigem, kas kohe alustada patsiendi raviga või tuleks teda alguses petta, et inimene püüaks ise terveks saada.
Samas väidavad paljud meedikud, et kasutavad seda efekti ühel või teisel kujul oma arstipraktikas. Ometi pole platseeboefekt suuteline ravima tõsiseid haigusi.
Kaasaegses meditsiinis on küll teada juhtumeid inimeste tervenemisest. Näiteks — onkoloogiliste haigestumiste kolmandast staadiumist, kuid siin käib jutt ikkagi isiksuse individuaalsetest iseärasustest ning organismi enesetaastamise võimest.
Platseeboefekti abil saab vähendada valu, anda inimesele elulootust, võimaldada talle teatavat kergendust, kusjuures mitte ainult psühholoogilist.
Antud nähtus kutsub patsiendi seisundis esile tuntavaid muutusi paremuse suunas, seetõttu on selle kasutamine kliinilises praktikas lubatav juhul, kui see ei kahjusta haiget.
