Pro ana innustab tüdrukuid võidu ohtlikult kõhnuma
Tüdrukud kogu maailmas innustavad üksteist internetis äärmuslikke dieete pidama. Äsjasest uuringust selgub, et mõne aastaga on ainuüksi Rootsis liitunud pro ana liikumisega tuhanded tüdrukud. Ka Eesti tüdrukud õpetavad neil võrgulehekülgedel üksteist, kuidas veelgi vähem süüa.
„Pro ana on elustiil, mitte haigus. Haigust sa ei saa valida, kuid ana saad sa valida. Me valime tervislikuma elu, saledama elu. Me ütleme toidule: Ei, tänan — ma alles sõin!“
Nii võib lugeda ühe kasutaja sõnu ühel pro ana saidil. Põhiliselt külastavad neid netilehti tüdrukud, kes arvavad, et anorexia nervosa ei ole haigus, vaid elustiil. Sarnaseid lehti buliimikutele nimetatakse pro mia.
Esimesed pro ana võrguleheküljed tekkisid 2000. aasta alguses. Sealt võib leida nõuandeid dieedi pidamiseks, kuidas hoiduda ka näljasena söömisest ja kuidas vastata vanematele ning sõpradele, et nad su juttu usuks. Üksteist õhutatakse, räägitakse edust ja tagasilöökidest ideaalse keha jahil. Sageli lisatakse pilte skeletisarnastest kehadest, mis peaks inspireerima ja eeskujuks olema. Kirjutatakse ka luuletusi ana teemadel.
Nende lehekülgede eesmärk on tutvuda sama huviga inimestega ning motiveerida üksteist võidu kõhnumisel.
„Ma suutsin kolm aastat dieeti pidada ja saavutasin oma unistuste kaalu — 40 kilo. Siis aga läks midagi valesti ja täna kaalun ma 50 kilo ja olen 167 cm pikk. Ma tahaks surra iga kord, kui ma ennast peeglist vaatan!“ kirjutab üks neiu.
Ühtekuuluvust soodustab teadmine, et mitte kogu ühiskond ei jaga nende arusaama ideaalsest kehast. Mittepooldajaid vihatakse ja ähvardatakse, et nad ei saadaks oma kommentaare.
Kilode kaotamisest saab elustiil
Helena (21) kuulus pikka aega aktiivsemate pro ana fännide hulka. Seitse aastat kulutas ta kuni 12 tundi ööpäevas enda pro ana lehtede loomiseks ja teiste omade külastamiseks.
„Kuulsin pro ana saitidest ühes teleseriaalis ja jäin kohe nende lummusesse. Nende eesmärgid langesid minu omadega kokku: kaalus alla võtta, saavutada ideaalne keha ja saada tuge. Toona arvasin, et just seda ma vajan,“ räägib Helena.
Alguses oli ta normaalkaalus söömishäirega neiu. Aastatega õnnestus tal perioodide kaupa väga kõhnaks muutuda. Kuid alati ei suutnud ta ohtlikule elustiilile truuks jääda ning siis ta kaal tõusis.
„Pool minust ihkas pro ana moodi elada, teine pool teadis kogu aeg, et see on vale.“
Pikki aastaid sai Helena tuge võrgulehekülgedelt, eriti innustasid teda teiste tüdrukute soovitused ja surve kogu aeg kaalust alla võtta. Ta sai teistelt kiita, kui oli mitu päeva nälginud ja lisaks paar tundi trenni teinud. Kilode kaotamisest sai elustiil ning ta tundis, nagu ta sisemus oleks täiesti puhas ja värske.
„Nüüd, kui mu söömishäire on kontrolli alla saadud, vaatan ma sellele kõigele teise pilguga. Sa usud, et teed midagi head ja õiget, aga tegelikult on su peas kõverpeegel. Ma langesin musta auku, kus kunagi ei olda endaga rahul. Kõik sunnivad üksteist, et veel natuke kaalust alla võtta, veel natuke rohkem nälgida. Asi läheb kogu aeg hullemaks,“ pihib Helena.
Tüdrukud otsivad üksteiselt mõistmist
Teadlased Tove Svantesson ja Cecilia Sjöström on pro ana fenomeni uurinud lähemalt.
„Nendes tüdrukutes püsib sageli vastuolu — nad teavad, et peaksid rohkem kaaluma, kuid õhutavad üksteist samal ajal ikka kaalu langetama,„ lausub Tove Svantesson.
Nende kümne nädala jooksul, kui nad võrgulehekülgi uurisid, liitus järjest rohkem tüdrukuid. Ühel Rootsi pro ana internetilehel on hetkel üle 6500 kasutaja. Mõned saidid on kinnised — ilma liikmeks astumata ei saa infole ligi.
Uurimus näitab, et osa kasutajaid külastasid saite paar korda nädalas, teised päevade kaupa. Osa kirjutas palju kommentaare, teised ainult lugesid. Enamik neist vastas intervjuudes, et otsivad võimalust rühma kuuluda ja mõistmist.
Kuigi uurijate raudne seisukoht on, et nendest saitidest on rohkem kahju kui kasu, selguvad ka üksikud plussid.
Sellise raske haigusega vajatakse lohutust ning sotsiaalset tuge. Paljud söömishäiretega noored ei suuda enam suhelda, samuti tunnevad nad pidevat hukkamõistu. Pro ana lehtedel kohtavad nad mõttekaaslasi. Vastuolu tekib sellest, et kuigi nad võivad saidi abil ennast psühholoogiliselt paremini tunda, saavad nad sealt halba eeskuju, tunnetavad survet ja hakkavad võistlema kiiremas kaalulangetamises.
Suureks miinuseks nende võrgulehekülgede liikmetele võib saada eraldatus reaalsest maailmast. Mida tihedamini nad omavahel suhtlevad, seda kaugemale jääb meditsiin ja haiguse ravi. Seega pikeneb ka raviperiood.
Anoreksia on haigus, mitte elustiil
Anna Burström (24) kuulus väheaktiivsemate külastajate hulka. Kui ta oli 17-18-aastane, luges ta neid lehekülgi. Ta ei arvanud, et anoreksia on elustiil, kuid pooldas alakaalu. Ta võis tundide kaupa vaadata skelett-naiste fotosid. „Lootsin ise ka sellise vormini jõuda. Kõik fotod polnud ilusad, kuid mind võlus idee olla võimalikult kõhn.“
Ta ei osalenud vestlustes ega aruteludes, sest oli juba sobiva meetodi leidnud. Kahjuks oli see edukas ning ta sattus paaril korral haiglasse diagnoosiga: anorexia nervosa.
Saitidelt sai ta jõudu ja innustust oma plaane täita: veel pool kilo, veel pool kilo kaalust kaotada. Lõpuks jõudis ta valiku ette: kas surra või terveneda. Ta valis viimase.
Pro ana lehtede mõjul kaotas Anna kontrolli oma söömishäire üle. Ta uskus, et kõik probleemid elus lahenevad, kui ta vaid võtaks kaalus alla. Samal ajal aga kaugenes ta kogu aeg oma endisest elust — kool, sõbrad, pere, tervis. Lõpuks leidis ta endas viimased jõu- ja mõistuseraasud, et astuda haigusele vastu.
Mõlemad piigad tunnistavad, et saitide lugemise lõpetamine on väga raske. Ka anoreksia ravi on neil mõlemal pooleli jäänud, sest kodus liitusid nad taas.
Täna suhtuvad nii Helena kui Anna pro ana võrgulehekülgedesse negatiivselt. Nad ütlevad otse, et anoreksia on haigus, mitte elustiil. Ja see võib lõppeda surmaga. Tuge ja abi tuleb otsida arstidelt ja psühholoogidelt. Nad soovitavad vanematel ja noorsootöötajatel neid lehekülgi vaadata, siis on ka kergem sõltlasi mõista ja aidata.
Allikas: Insikt
