"Figuuri" kirjakast: Silva lugu
Pärast 45-ndat sünnipäeva hakkas kehakaal tasapisi tõusma.
Pole ma ka mingi spordifänn olnud. Riided ei mahtunud enam selga ja tuju paha. Kogu see 18 kilo kogunes kõhu piirkonda ja jalad-käed jäid peenikeseks.
Nagu öeldud, kaks aastat tagasi hakkasin tõsiselt oma naljaka figuuri üle järele mõtlema.
Esiteks jätsin ära õhtusöögi ja näksimised peale kell 18.00 Välja arvatud erandkorras mõni tähtis sünnipäev või muu koosviibimine. Kaks kuud oli raske, siis harjusin ära.
Hommikul söön korralikult, lõunat söön korralikult ja natuke enne kuut söön korralikult. Luban endale ka kommi, küpsist, saiakest.
Teiseks tegin algust sörkimisega. ALGUS OLI VÄGA RASKE suutsin vaevalt 50 meetrit sörkida ja võhm oligi väljas.
Ajasin end välja igal õhtul. Paari kuu pärast jõudsin juba 200 meetrit sörkida. Aasta pärast juba 1500 meetrit.
Selle väikese sörgiga suur kehakaal ei langenudki eriti midagi. Olin nördinud, et omast arust pingutan aga tulemust pole. Kuid tasapisi olen edasi arenenud ja sörgin nüüd 3000 meetrit, kõnnin juurde 1000 meetrit, ja nii vähemalt neli korda nädalas.
Praegu kaalun 64 kilogrammi. Sörkimisest on saanud nüüd mu lemmik tegevus. Enesetunne on hea ja see naljakalt suur kõht on eest kadunud. Lähen õue sörkima juba heameelega. Sellest on saanud harjumus. Nii et kahe aastaga olen kaotanud 10 kg. Aega võtan endale õhtuks siis 30-45 minutit. Nüüd tahan selles kaalus püsida.
Soovin Teile kõigile edu.
Ja teadmiseks siis, et ka ilma erilise dieedita, kuid kahjuks aeganõudvalt, on võimalik siiski saavutada päris hea tulemus.
Silva
