"Figuuri" kirjakast: Mariliisi lugu
Alguse sai kõik sellest, et ühel aastal treeninglaagris sõbranna rääkis, et poisid olid omavahel arutanud, kes tüdrukutest võrreldes eelmise aastaga juurde olid võtnud ja mind nimetati kui üht neist. Nojah tõepoolest, olin aastaga paar-kolm kilo juurde võtnud küll, aga olin ka kõvasti pikkust visanud. Ma arvan et oma 175 cm juures kaalusin umbes 64 kilo. Aga mingil põhjusel hinge mulle see ütlemine läks ja pärast seda muutus kaalu-teema minu elus aktiivseks ja võib vist öelda, et on seda siiamaani.
Oma senise maksimaalse kaalu saavutasin 11nda klassi lõpus, kui loobusin võistlusspordist, aga jätkasin söömist samal viisil kui intensiivselt treenides. Mäletan täpselt, et käisime klassiga väisreisil ja kui ma praegu neid pilte vaatan, siis silmad ei paista põskede tagant väljagi! Kaalusin 80 kilo (siis olin juba sama pikk kui praegu, 180cm). Läksin Kaalujälgijatesse. Aga tahtsin tulemusi kiiremini, ei võtnud seda kui elustiili muutust. Vahel patustasin paar päeva ja siis ülejäänud nädala sõin ainult juurikaid. Hakkasin ka hommikuti enne kooli jooksmas käima, see oli kohutavalt raske, sest pole kunagi hommikuinimene olnud ja tõusta 6.30 ja sundida kohe oma keha füüsiliselt pingutama ei olnud kindlasti õige. No igal juhul nende ponnistustega ma võtsin maha paari kuuga 12 kilo ja tulin Kaalujälgijatest ära. Aga loomulikult ei jäänud see kaal püsima.
Järgnevate aastate jooksul oli normaalne, et mu kaal kõikus vahemikus 68-76 pidevalt, mul oli kapis riideid suuruses 38 kuni 42. Vahepeal dieeditasin, proovisin igasuguseid toidulisandeid jms, siis jälle lõin käega. Olin leppinud et nii see kaal mul kõikuma jääbki.
Ja siis mõned aastad tagasi elasin pool aastat USAs. Arvestades sealseid toite oli meeletu hirm, et tagasi tulles ei mahu lennuki uksest sisse. Õnneks mahtusin, arvan et pärast need kodused toidud andsid hoopis oma panuse, et kaal tahtis vägisi jälle selle 80 kilo kanti minna.
Aga siis juhtus midagi, tuli meeletult stressirikas, aga väga huvitav periood minu elus ning enesele märkamatult kilod kadusid. Ma isegi ei kaalunud ennast kuid ja kui ma siis ükskord teiste märkuste peale kaalule astusin näitas see 67 kilo. Olin õnnelik, rahul ja tegus. Ning astusin edaspidi rohkem kaalule ja peagi näitas see 64-65 kilo. Ja see püsis.
Olen sellele hiljem mõelnud, et mis siis ikka toimus. Mõtlen, et tegemist oli ikkagi sellega, et söömine ei olnud minu jaoks prioriteetne. Ma sain oma emotsioonid mujalt, olin õnnelik, sõin kõhu täis ja läksin tegudele. Ma ei piiranud oma söömist mitte kuidagi! Siiamaani on see minu jaoks müstiline, sest ma ei näinud mitte mingit vaeva võrreldes kõikide nende imedieetidega, mida seni olin pidanud.
Kuid ega ma ei lootnud, et see püsima jääb. Arvasin et peagi tuleb see kõik jälle tagasi. Kuid kui paar aastat oli see kaal püsiud, vahepeal mandlioperatsiooni järel langenud isegi 61. kiloni, hakkasin lootma, et äkki seekord see ikka jääbki püsima sinna 65 kilo kanti. Varem alles hoitud 42 suurus riided said ikkagi ära pakitud või laiali jagatud.
Ja just siis, kui olin hakanud uskuma, et nüüd selliseks ma jäängi, hakkas kaal tasahilju tõusma... Aastaga võtsin juurde peaaegu kümme kilo. Elu ei olnud nii põnev enam, emotsioone tõid head road .
Praegu katsun leida endas tasakaalu. Ma olen oma dieeditamistega end küllalt hästi harinud toitumisalaselt ja peaksin ju teadma, kuis on õige ja tervislik toituda. Aga minu komistuskiviks on süsivesikud, armastan maiustusi!
Seekord püüan teha ikkagi muutusi toitumisharjumustes üldiselt - rohkem valku ja juurikaid, vähem süsivesikuid, eelkõige maiustusi. Valgurikkad toidud hoiavad kõhu palju kauem täis ja seetõttu söön tõesti vähem. Ja magusat luban endale ikka ka, aga meenutades märksõna "mõõdukus"!
Kahe kuuga olen neli kilo maha võtnud ja ei tunne, et oleks end seejuures eriti piiranud. Vähemalt on mul endal lootus, et seekordsed muutused on püsivamad! Sest tegelikult on see kõik ikkagi meie peas kinni ja muuta tuleb eelkõige mõtlemist ja suhtumist toitu!
Lõpetuseks tahaks soovida kõigile edu! Suunake oma mõte muudele põnevatele tegevustele ja ärge andke toidule primaarse rõõmutooja rolli! Kevad on käes, praegu on just õige aeg, sest tegevusi on valida nii palju!
Liis
