Pireti päevik: viimane sissekanne
Selline pidev tähelepanu keskmes olemine hakkas mulle lõpuks tõesti vastu. Tundsin, et minult oodatakse midagi, mida ma ise ei ole eneselt eeldanud. Midagi, mida ma polnud tahtnudki. Tõsi, kaalulangust ma projekti asudes ei välistanud. Kuid see polnud mu peamine eesmärk. Oluline oli hoopis toitumine, suhtumise muutus ja liikumine. Soovisin, et mu elustiil muutuks!
Kuid räägime siis pealegi kaalust. Kõige kiirem langus toimus esimese nädala jooksul — 4 kilogrammi. Seejärel läks nädalas korraga pool kilo ning lõppkokkuvõttes näitaks mu sõber kaal soovitud numbreid: mu kaal oli langenud alla 80 kilogrammi. Esimest korda üle pooleteise aasta sain ma kätte 78 kg. See oli hea tunne. Kuid siis tabas mind justkui hullus: tundsin, et vaja on kohe ja veelgi rohkem kaalu langetada ning saada nüüd ja kähku kõhnaks. Loe: Liiga palju päevi
Seejärel süvenesin ma toiduvalikusse, arvutasin isegi kaloreid ning harjutasin oma istuvat keha liikuma.
Ma ei pea end selles projektis ebaõnnestujaks. Ehkki korda-paar olen nutnud, nähes kuidas kaalunumber lihtsalt ei muutugi… Ometigi olen mina nende nädalatega muutunud. Ja väga palju võitnud.
Ilma selle projektita ei oleks ma kohe kindlasti:
- läinud sel kevadel (tegelikult üldse esimest korda elus) Maijooksule ning vähem kui tunniga seitsme kilomeetrilist rada läbinud. Ei, ma ei jooksnud, kuid kiirkõnniks võis seda kohati nimetada küll;
- liitunud “Käi jala” projektiga ning vahel isegi meeleheitlikult samme taga ajanud. Muide, kuu ajaga kogusin kokku 166769 sammu;
- tihanud Tallinna linnas jalgratta selga istuda ning läbi hullu autodžungli tööle vändata;
- toidukordade vahel tunde lugenud (tõsi, seda pean veel palju harjutama);
- nii kõhusõbralikke ja regulaarseid hommikusööke tegema hakanud;
- kaotanud oma kehast umbes tosina võipaki jagu rasva!
Lõpetuseks
Iga kord rulluisutama minnes mõtlen ma Evelin Ilvesele. Ei, mitte pidevalt ja mingi teatud emotsiooniga. Need mõtted ei ole millegi kindlaga seotud. Pigem on need meediast kõrvu-silma jäänud detailid nagu “liha on nagu pomm”, “ananassist kerge lõuna”, “mina teen kartulisalatit nii” või “30-kilomeetrine maanteesõit”. Viimase nädala jooksul olen palju mõelnud Evelini jutule sellest, kui raske on tee uue, tervisliku elustiilini. Eriti paar esimest kuud. Alles siis saab su keha aru, et sul on tema ja oma tervisega tõepoolest tõsine plaan... Ja siis saabub päev, mil alustatud projektist saab elustiil. Iseenesestmõistetav osa. Täna tunnen ma end nii nagu oleksin just äsja õppinud lõpuks ometi uut võõrkeelt rääkima. Konarlikult, kuid siiski julgedes ning iga väiksematki edasiminekut õnnestumiseks pidades.
Tänan kõiki lugejaid, kõiki kirjasaatjaid kaasaelamise ja toetuse eest.
Suur tänu doktor Kristel Ehalale ranguse, jaksamise ja kannustuse eest. Ilma Teieta oleks see projekt minu jaoks ehk koguni olemata jäänud.
Aitäh oma perele, kes minuga koos õhinas olid ning rattasõidule, kõndima või uisutama tulid.
Ilusat suve soovides
Piret
