Kas ja kuidas digiretsept mulle kasulik on?
Mida patsient digiretseptist võidab, miks oli sellist süsteemi vaja luua?
Patsientide retseptiandmed on tänu süsteemile paremini kaitstud ning inimene saab ise jälgida infot retseptide kohta veebirakenduse kaudu – kes andmeid on vaadanud, palju ravimid on maksnud, mida arst välja kirjutas ja apteeker retsepti alusel väljastas.
Oluline on ka see, et arstid saavad jälgida teiste arstide välja kirjutatud ravimite ning patsiendi välja ostetud ravimite infot. See võimaldab näiteks hinnata ravimite koosmõjusid.
Mugavamaks muutus ka teatud kroonilisi haigusi põdevate inimeste elu: näiteks kui kroonilise haiguse tõttu peab juba pikemat aega tarvitama sama ravimit, ei ole retsepti saamiseks tingimata vaja arsti visiidile minna - arst saab retsepti koostada ka pärast patsiendi telefonikõnet. Ja kui arst on retsepti kõne ajal või vahetult selle järgselt koostanud, võib kohe pärast helistamist raviasutuse asemel apteeki suunduda.
Paljud inimesed on muretsenud, kas retsept on seotud kindla apteegiga – ei, digiretsepti alusel saab ravimit osta kõikidest apteekidest.
Juhul kui inimesel ei ole võimalik oma ravimit ise välja osta, saab seda teha ka keegi teine. Vaikimisi on kõik retseptid avalikud, st et retsepte saab välja osta ükskõik kes retseptiomaniku tuttavatest või lähedastest. Näiteks maal elavale vanaemale saab lapselaps rohu koju viia. Tegelikult isegi mugavamalt, sest spetsiaalselt arsti juurde retsepti järele ei ole vaja minna. Või kui ema on päeval lapsega arsti juures käinud, saab isa õhtul ravimi apteegist välja osta ilma, et ta peaks vahepeal koju retsepti järele tormama. Ostja peab teadma retsepti omaniku isikukoodi, mille alusel apteeker retseptikeskusest õige retsepti leiab. Oluline erinevus on aga see, et süsteemi talletatakse ka ravimi ostja isikukood. Seega ei ole mõtet naljaviluks kellegi ravimeid proovida osta. Kui inimesel on mitmeid välja ostmata ravimite retsepte, kuid saadetakse sõber või keegi teine lähedane isik vaid kindla ravimi järele, siis oleks hea, kui ta teaks ka näiteks ravimi toimeainet või arsti nime, kes retsepti väljastas – see lihtsustab apteekri tööd ning tagab õige ravimi ostmise.
Vajadusel saab võimalike väljaostjate ringi siiski piirata, kas ainult iseenda või teatud inimeste ringiga. Kui soovite retsepti alusel ainult ise ravimit osta, siis tasub paluda arstil retsepti koostamisel teha märge kasti, kus on kirjas privaatne retsept. Kui soovite aga ostmise õigust anda mitmele kindlale isikule, saab seda teha patsiendiportaali vahendusel ning arst peab märkima retsepti volitatuks. Seega peamine muudatus patsiendi jaoks on see, et retseptiravimite ostmisel küsitakse apteegis pildiga isikut tõendavat dokumenti, millel peab olemas olema ka isikukood. See võib olla juhiluba, ID-kaart või mõni muu dokument, kus need andmed olemas on. Internetist saab ka jälgida, milliseid retsepte on arst välja kirjutanud ning lisaks saab vaadata, kes on retseptide andmeid vaadanud.
Digiretsept ei nõua arvutikasutamise oskust ega ID-kaarti. Ravimi saab apteegist kätte ka ilma nendeta. ID-kaart või vähene arvuti kasutamise oskus ei tee aga paha - tekib rohkem võimalusi, et oma retseptidest paremat ülevaadet saada. Samuti saab jälgida, millised arstid ja apteekrid ja mis põhjusel on digiretsepte vaadanud ning muuta ja määrata retsepti väljaostmisõigusega inimesi.
Mida digiretseptid täpsemalt võimaldavad ja mis eelise nad annavad võrreldes vana süsteemiga?
Kas olete tähele pannud, kuidas arst retsepti kirjutab? Enamik arste kasutab retseptide koostamiseks ja välja printimiseks arvutit. Digitaalse retsepti puhul koostatakse retsept peaaegu samamoodi, kuid kasutatakse juba spetsiaalselt retseptikeskuse jaoks kohandatud tarkvara. Seega võib eeldada, et suuri ja põhimõttelisi muudatusi digiretsepti kirjutamine arstidele nende igapäevatöös kaasa ei too. Samas avaneb rida ravikvaliteeti parandavaid võimalusi. Näiteks saavad arstid tagasisidet selle kohta, kas ravim on välja ostetud ning milliseid ravimeid on inimesele varem välja kirjutatud. Selline võimalus annab arstile võimaluse patsiente paremini ravida – ta näeb ravi tulemuslikkust ning ei kirjuta ravimeid, mis omavahel kokku ei sobi. Arstidele on kõige enam oodatud muudatus aga kindlasti see, et süsteem määrab ise automaatselt ravimi õige soodustuse - nii väheneb tulevikus soodustuse määramisel eksimisvõimalus.
Koduvisiitidel ei pea arst arvuti- või printeriga ringi liikuma – erandolukordades saab ikka välja kirjutada ka paberretsepti.
Kõige suuremaks eeliseks on kogunev info, mille abil on võimalik arstil teha asjakohasemaid raviotsuseid. Ta saab ülevaate näiteks sellest, kas patsient on ravimi üldse välja ostnud. Juhul, kui patsiendil on palju välja ostmata jäänud retsepte (näiteks seetõttu, et ravim osutub liiga kalliks), saab edaspidi kalli originaalpreparaadi välja vahetada alternatiivse odavama vastu. Kuna arst näeb kõiki patsiendi ravimeid, tekib tal võimalus vältida selliste ravimite lisamist raviskeemi, mis küll eraldi võttes on ohutud, kuid mille koos kasutamine võib teatud juhtudel põhjustada ebasoodsaid kõrvaltoimeid. Varem oli sellise info vahetamine juhuslik ning sõltus suuresti patsiendi enese initsiatiivist ja mälust. Lisaks on arstil kergem tuvastada ka ravimite vääriti kasutamist. Ka apteekritel on rohkem infot, mille põhjal nad saavad patsiente paremini nõustada vastavalt iga inimese konkreetsetele vajadustele. Oluline on see, et patsient võib kindel olla, et süsteem otsib talle välja seadusandlusest tuleneva soodsaima soodusmäära.
Olulised paraneb tänu süsteemile ravimite, sh soodusravimite, statistika. Tõeste ja täielike andmete põhjal on riigil võimalik teha tõenduspõhiseid otsuseid seadusloome analüüsimisel ja muutmisel. Võimalik on tulevikus ka hinnata nii arstide, apteekrite kui ka patsientide käitumist. Ravimiamet ja terviseamet saavad tänu retseptikeskusele ligipääsu vajalikele andmetele ning seeläbi on võimalik tõhustada järelvalvet.
