Minu hambalugu: arstil läks mu hammast välja tõmmates süda pahaks
Vapper hambaarst 1963.a
Kõik minuealised mäletavad, kui õudne oli hammaste parandamine nõuka ajal. Mina olin suhteliselt vapper ja kange, väga ei peljanudki arsti vahet käia.
Olin keskkooli lõpuklassis, kui kooli hambaarst arvas, et üks minu hammastest tuleb välja tõmmata.
Varem polnud ühtegi välja tõmmatud, kui vaja, siis vaja. Kui tuimestus oli juba mõjunud, istusin tooli ja protseduur algas. No nii! Tangid suhu ja korras! Oo ei, esimese kangutamisega asi ei lahenenud. Kohe samasugune uus katse ja nii mitu korda järjest. Kild-haaval midagi sealt hambast eraldus. Siis teatas arst ootamatult, et tal hakkas halb ja palus mul ukse taha ootama minna. Istusin seal jahmununa ja õige pea kutsusti mind hambaarsti tooli tagasi. Siis veel kangutati, kougiti, ja puuriti. Ju siis ikka välja tõmmati.
Hiljem olen mõelnud, et olin sel ajal väike — kiitsaks, kaalu alla 50kg. Arst oli selline tugeva kondiga, suht suurekasvuline proua. Ju ta lihtsalt ei osanudki hammast välja tõmmata.
Minu uus hammas
Olin juba tudeng ja arvasin, et peaks sellele tühjale kohale ikka uue hamba laskma teha. Kui naerda lagistasin, siis kippus see hambata koht üleval reas välja paistma.
Mõeldud, tehtud, saingi uue hamba. Täiesti terve kõrvalolev hammas viiliti maha, sellele pandi kroon, mille küljes oli ilus valge valehammas. Olin rahul.
Mingi aja möödudes tundsin, et see kaadervärk mul suus nats logiseb. Ja ühel söögiajal tundsin, et kroon ei seisagi suus. Oo õudust!
Edasi elasin nii, et kui koju tulin, võtsin hambad suust, välja minnes lükkasin krooni suhu. Sain kuidagi hakkama, kartsin arstile minna, mine tea, millega lõpeb!
Kord läksin tuttava noormehega restoranist suveöisele mererannale jalutama. Kangesti tore ja lõbus jalutuskäik oli. Lõppes aga halenaljakalt. Äkki turtsatasin naerma ja minu hambad lendasid rannaliivale. Olin noor ja ilus, kõik hambad suus…..Ma ei saanud ju hakata seal pimedas oma valehambaid otsima ja sinna nad jäidki.
Hambavalu
Mäletan oma noorusajast, et hambavalu piinas mind sageli. Rohud aitasid.
Olin äsja abiellunud, elasime kahekesi väikeses üüritoas. Olin haige, kõrge palavikuga voodis. Väga paha oli olla ja siis hakkas veel üks plommitud hammas hirmsasti valutama. Hambaarstile minna ei saanud, piinlesin. Sõin tablette, aga miski ei aidanud, väga valutas. Mu kaasale meenus, et tal väike pudel eetrit, mille ta haiglas töötavalt tuttavalt oli saanud. Eeter peaks ju küll aitama valu vastu.
Juhendas mind seal itsitades, kuidas seda kraami sisse võtta. Võtsingi siis kõva klõmaka eetrit ja klaasiga külma vett peale. Lamasin voodis vastikus eetrihaisus. Minu mees aga ärgitama, et tõuse püsti ka, et vaatame, kas ikka mõjus täiega. Ajasin end siis korra istuli, terve tuba pöörles. Aga hambavalust sain lahti.
See oli esimene ja viimane kord eetrit pruukida, rohkem küll ei taha.
Kõik inimese heaks! (sotsialismis)
Lugu pärineb 1980-ndate teisest poolest.
Tulin oktoobris turismireisilt Kesk-Aasiast. Oli huvitav kultuurireis, sain soojas kliimas mõnuleda, nahale kauni pruuni jume ja Taškendi turul ohtrasti puuvilju süüa.
Koju jõudsin kotitäie melonite ja muu parema kraamiga. Eestis olid vene ajal ihaldusväärsed puuviljad vaid Soome televisioonis.
Mäletan täpselt hetke, kuis seisin köögis akna all ja maiustasin meloniga. Äkitselt käis krõps. Tardusin. Keel sattus esihamba kohal tühimikku. Suurem osa esihambast läinud! Täielik šokk !
Helistasin Tõnismäe hambakliinikusse olles kindel erakorralises hädaolukorras kiirele abile. Kuulutasin oma „kurja saatust“ ja sain väga sõbraliku vastuse: järjekord hambaproteesile on POOL AASTAT! Jäin tummaks. Kujutasin ette, kuidas hambutuna seltskonnas naeratan. Olin sel ajal hästi seltskondlik, aastalõpu üritused riburada ees ootamas. Minupoolsele vaikimisele telefonis järgnes lootustandev soovitus: kui olen juhuslikult kuskil avalikus kohas lektor või kooliõpetaja, toogu tõend, saab uue hamba rutem. Olingi sel ajal ERKI õppejõud ja tundus, et nüüd olen päästetud.
Rõõmustasin kiiruga, et jah, toon tõendi…millal võin tulla uut hammast saama?!
Selle peale, mis vastuse siis sain, ei oleks ma elu sees tulnud. Telefonis kuulutati: tõendiga on järjekord KOLM KUUD!
Paanika
Elame abikaasaga linnast väljas metsas vanas talukohas. Kaunis loodus, vaikne koht. Meie lastelastele meeldib meie juures ja nad on päris sageli siin vabadust nautimas.
Aeg-ajalt käib meil maatöödel abiks üks vanem meesterahvas. Kord oli ta jälle meie pool ja tuli tuppa televiisorist uudiseid vaatama. Onu on selline nohik ja vahel ei märka end ümber toimuvat. Samas toas mängis oma leludega meie kõige noorem lapselaps, võis olla sel ajal umbes 4-aastane tüdrukutirts. Olin köögis, toast kostus vaikne uudistevoog. Korraga lõhestas vaikust lapse paaniline kiljumine. Kohe oli nutune tüdruk jooksujalu hirmunult minu kõrval köögis ja kuulutas täielikus paanikas: „Onu võttis hambad suust ära!“
Kujutan ette lapse hämmingut, kes ei tea proteesidest tuhkagi. Sama, kui onu oleks ükskõik millise teise ihuliikme lihtsalt lauale pannud.
Saada ka sina oma lugu hambalugusid — saada oma lugu ja võida auhind!" target="_blank" href="http://naistekas.delfi.ee/kirevmaailm/uudised/raamatu-jaoks-otsitakse-eestimaalaste-hambalugusid-saada-oma-lugu-ja-voida-auhind.d?id=61268604">meie hambalugude konkursile ja võid võita hammaste sügavpuhastuse.
