Naine, kas teiste halvustamine ja kommenteerimine tõstavad su enesehinnangut?
Paraku olen mina nagu suurem hulk naisi. Ma ju TEAN, et burgerid, pitsad ja kottide viisi kummikommide söömine on ebatervislik. Ometi loodan ma sisimas, et kui ma vaikselt teleka ees looma moodi rasvast toitu tarbin ja sellest ei mõtle, siis need kalorid ei loe. Las siis olla mul ka enda lohutus, eks. Aga ei!
Trennihull burgerikriitik ei anna asu
Seesama trennihull tuttav on oma kommentaaridega nii kaugele läinud, et ükskord enne ta külaskäiku peitsin ma kodus kõik olemasoleva rämpstoidu alumisse kappi, et ta jumala eest mind seekord ka halvustama ei hakkaks. Kui keegi sööb tema ees burgerit, vaatab ta sööjat sellise näoga, nagu hakkaks ta kohe oksendama. Ainult pilgust ei piisa. „Issand, mina küll sellist jälkust suhu ei paneks, kas sa tead kui palju kaloreid seal on?“ võib ta sulle kosta. „Appi, sa sööd ALATI pitsat, see teeb ju nii paksuks,“ suskab ta teinekord vestlusesse.
Nendel momentidel, kui minu suu on mõnusat mahlast juustuburgerit täis, vaatan ma ta kadestamisväärset figuuri ja seejärel enda kõhuvolte. Suur osa minust tahaks burgeri ülejäägid talle vägisi suhu toppida ja seejärel minema joosta. Ülejäänud osa minust tahaks talle obaduse anda ja karjuda: „ Ma sõin eile salatit!“. Ma mõistaksin sellist kommenteerimist ehk ühe korra, aga kuna ta seda alati nii üleolevalt teeb, ei ole mul kahtlustki, et ta teisi oma jutuga just alavääristada tahab.
Kas te olete tähele pannud, et ka filmides on need kõige õelamad alati ka kõige ilusamad. Miks see nii on? Kas teiste vastu kuri olemine annab mingisugust sisemist jõudu ka ennast paremini kontrollida? On need inimesed enda hinge kuradile müünud? Kahtlane värk igaljuhul!
Sa näed välja nagu viimane kaltsakas!
Sama neiu ei piirdu ainult teiste toidueelistuste kritiseerimisega, ta võib silmagi pilgutamata sulle öelda, et sa näed välja nagu viimane kaltsakas. Seda muidugi ümber nurga lausega nagu: „Appike, ma nägin poes täpselt sama pluusi! Panin ta muidugi kohe stangele tagasi, see näeb nii odav ja imelik välja...“.
Nüüd te kõik kindlasti küsite, et miks ma sellise inimesega üldse suhtlen. Põhjus on üsna lihtne, ta on mu hea sõbra naine. See teeb olukorra veel ebameeldivamaks, sest seetõttu pean ma pidevalt kuulma ka jutte: „Ah, tead ma olen nii õnnelik! Karl kinkis mulle eile kullast kaelakee, reisi Türki, kolm karvast kutsikat ja põllutäie roose!“ või noh midagi sinnakanti, et minul ikka kindlasti jääks tunne, et mulle ei kingita absoluutselt midagi.
Temaga kohtumised lõppevad alati ühtemoodi. Ma istun vihaselt oma diivanil, enda mehe peale püha viha täis, sest mina ei ole lähiminevikus ühtegi põllutäit roose saanud. Vahin kurvalt oma koledaid kaltse, mida ma viisakalt riieteks kutsun ja söön ärritunult kõige rammusamat pastat maailmas...kuradi naised!
