“Meie mehed on muidugi olnud viimasel dekaadil ikka tugeva turmtule all. Küll me oleme külmad, tuimad, romantikavaesed, joodikud ja vastutustundetud liiderdajad. Peale selle muidugi ka veel rongaisad. Kui ikka pidevalt ühte ja samasse kohta jalaga järjest lüüa, siis hakkab see koht ikka valutama küll.

Kuidas keegi reageerib. Mõnel tekib alaväärsuskompleks ja sellega kaasnevad tüsistused. Alkohol, vägivald, hoolimatus jne. Teised aga tõmbavad kõrvad peadligi ja lasevad naistel ennast mentaalselt kastreerida. Käivad kodus nähtamatute kõrvaklappidega. Ja siis tekibki proual ainukene viis meheni jõuda, füüsiline lähenemine.

Meeste mentaalset kohitsemist näeb ka tihti avalikus kohas. Kaubanduskeskused on hea näide. Seal saavad nad pidevalt sõimata. Küll nad on vales kohas käruga, siis nad uimerdavad või kiirustavad ja kokkuvõtteks on nad lihtsalt võimatud ja lollid. Seda plaati kuuleb alati kaubanduskeskustes. Ja loomulik keskkond on auto. Mees on roolis aga roolib naine. Väga tavaline. Huvitaval kombel eesti mees eriti ei plahvata ja klohmima vastu ei hakka. See juhtub kas kohe või ei juhtu kunagi. Kooselu algaastatel pannakse tasapisi asi paika. Ja lõpuks võib juhtuda, et üks lahkub. Kui ei ole lugupidamist ja austust, siis ei ole midagi. Tühjus. Ja lastega seda tühjust ei täida.”