Olen vaba! Õppisin armastusel ja sõprusel vahet tegema
Aga millal mina tundsin ennast vabana? Kahe jalaga maa peal? Oma unistustes oli ikka vabadus nagu linnu lend, lihtsalt lendad ja oled vaba! See oli seni, kuni ma mõistsin, et suhe, milles ma siis olin, oli vangistus! Ja selle teadmisega ma elasin päris kaua aega, kõigele lisaks tegid olukorra raskeks lapsed. Sel hetkel ei osanud ma küll kuidagi pisikestele selgeks teha, et miks vanemad lahus elavad. Ise olen ma alati pooldanud seda, et lapsed ei peaks kannatama vanemate tülide ja riidude pärast, vanemad on ka siis lastel, kui nad lahus on!
Sel hetkel seisin ma oma sõnade vastas, julgus puudus, ja nii mitu aastat. Küll oli palju inimesi, kes ennustasid suhte lõppu ja oli ka neid, kes arvasid, et paremat peret enam leida ei anna, aga see oli näiline! Tuli aeg kus ma enam ei suutnud taluda oma öiseid nututujusid. Suhe oli muutunud õe/venna suhteks: tere, head aega, kuidas läheb.
Kuni ühel päeval ma otsustasin, et teen sellele lõpu! Kui see oli läbi, lahkus kaaslane korterist, rahulikult. Sel hetkel tundsin, et olin haiget teinud nagu sõbrale! Siis ma nutsin ja siis ma naersin… õnnest! Vot see oli tunne! Nagu linnul, kes lendab soojal suvepäeval päikesele vastu! Kui keegi oleks mind aknast näinud, oleks nad vist arvand, et ma natuke imelik!
Seega: sõprust ja armastust ei tohi segi ajada! See on kohutav lõks, kuhu võib langeda igaüks!”
LOE KA:
