Olen vaba! Palav armastus ja lummav ilu Küprosel
Avastame täna Ida-Küprose rannikut ja tegelikult ei peagi kodulinnast Protarasest väga kaugele minema, kui juba jäävad hingematvad vaatepildid fotokaamera ette. Esimest korda kolme kuu jooksul saan istuda vahelduseks kõrvalistmel, ise vasakpoolse liikluse pärast pead murdmata. Esialgu tekitab see ärevust ja kahtlust — kontroll võetakse ju käest ära(!), kuid natukese aja pärast naudin juba täiel rinnal autoaknast paistvat ümbrust.
Ka merel on sügis. Kui metsikud lained vastu kaljut lajatavad, ronin kaldale nii lähedale kui võimalik, selle eest peatselt ka karistada saades. Hetkel kui otsin kivide vahelt tagasiteed kindlale pinnale, lajatab hiigellaine üle kallaste ja üle mu pea kokku. Sinine kleit on märg kui kalts ning soolane merevesi niriseb mööda mu nägu alla.
Costas teatab selle peale, et tegemist oli Pluuto musiga, ma ei saavat sellest ise lihtsalt aru! Olukord annab piisava põhjuse riietest välja libistada ning võtta varjulises lahesopis kuniks veel päikest jätkub, ette ujumiskäik. Kristallselge vesi turgutab nukrat meelt ning veidikene aega hiljem oleme koduteel. Valime Agia Napast kojusõiduks kitsa ja käänulise rannikuäärse tee. Päike hakkab loojuma ja sinine meri peksab vastu punaseid kaljusid. Pole midagi mõnusamat kui tol hetkel kerida autoaknad valla ning lasta tuulel kõrvus vihiseda. Ma vist ei taha siit kuidagi enam ära minna…üldse kohe ei taha…
Tunnikene hiljem aga saan kaela oma selle “suve” esimese vihmavalangu. Jah, sügis on kohe päris ametlikult kätte jõudnud. Vihm uhub üle kuiva maa, peseb puhtaks asfaldi ja mu mõtted ning turgutab kümneks minutiks õitsele kõik puud ja põõsad. Taevas sulandub merega ja värvib tolle heledast tumesiniseks. Jah, ma jumaldan seda maad enam ja enam — olen armunud Küprosesse, armastuse maasse! Ja öine tähistaevas tundub palju säravam kui muidu. Tundub, et Afrodite käib siin tõesti kannul… Nii valdab mind tõeline kurbus. Olen aru saanud, et minu kurbusel hakkab tekkima juba omamoodi rutiin. Kogen pidevalt ühte ja sama leina — hüvastijättu. Ma pean ikka ja jälle armsaks saanud ümbrusest ja kalliks saanud inimestest lahkuma.
Dramaatilisust lisab asjaolu, et kuna puudub igasugunegi püsivus ja kindlustunne, siis igas uues kohas, kuhu saabun, ahmin endasse nii palju kõike seda, mida konkreetne maa minu jalge all pakub ja selle võrra niidab iga järgnev hüvastijätt jälle justkui vikatiga. Sellistel hetkedel võitlen iseendaga… miks ma ometi olen valinud endale sellise elustiil!? Kuid siiski, kui ma ei teeks seda, mida ma teen, jääks niivõrd palju kogemata, nägemata ja tundmata. Hüvastijätu kurbuseta, armuvaluta, mil unustad hetkeski iseenda… jääks tundmata tõeline vabadus… "
Olen vaba! Hiilisin mehe ja lapse kõrvalt vana kallima autosse
Olen vaba! Tütrega maanteele, sihtkoht Pariis!
Olen vaba! lülitasin mehe enda elust täielikult välja!
Olen vaba! Õppisin armastusel ja sõprusel vahet tegema
Olen vaba! Ka teismeline teab, mis on armastus, petmine, valu ja pisarad…
Olen vaba! Tänu koondamisele leidsin uuesti sisemise rahu
Olen vaba! Läbi kurva kogemuse sain suhtesõltuvusest lahti
