Katrin Lust: kas majanduskriis on võrdõiguslikkuse naiste ajudest minema pühkinud?
Hiljuti lugesin Suurbritannia naisteajakirjast artiklit, kuidas mehed kaebavad selle üle, et majanduslanguse tõttu on kohtingul käimine muutunud ülearu kalliks. Üks briti mees rääkis, et kui veel viis aastat tagasi võttis kohtingu lõppedes pangakaardi välja ka naine, siis pärast majanduskriisi ei paku kohtingule läinud naistest arvet makstes raha mitte keegi. Alati peab välja tegema mees.
Selle briti mehe sõnul on kohtingud tema jaoks muutunud viimasel ajal lausa üle jõu käivaks. Naised valivad üha kallemaid restorane ja kohvikuid, kus mees peab siis neile kõike paremat lubama. Mis siis, et tegu on tihti vaid esimese kohtumisega, mille järel ei pruugi noored enam teineteist kunagi trehvata.
Mina mõtlesin muidugi selle teema peale nö Eesti nurga alt. Ma ei tea, kas meie riigis oli enne majanduslangust teistmoodi seis kui praegu, aga üldjuhul arvab eestlanna tänaseni, et kohtingule minnes peab välja tegema ikkagi alati mees. Eesti naise jaoks on kohting kindel tasuta õhtu või lõunasöök mõnes kaunis restoranis, kuhu iga päev ei satu.
Selline suhtumine on meie riigis kestnud kogu igaviku. Mees on see, kes teeb välja esimese kohtumise ajal ja eriti tõeline mees on see, kes suudab üleval pidada naist ja lapsi kogu elu.
See kõik oleks okei, kui Eesti naine ei räägiks samal ajal nii palju võrdõiguslikkusest ja sookvootidest. Meediast käib läbi jutt sellest, kuidas naised ei saa meestega võrdväärselt palka või nad ei mõju töö juures nii tõsiseltvõetavatena kui mehed.
Kas see kõik ei saa aga algust just sellest, kuidas me veedame oma vaba aega. Kui kohtingul eeldab suur osa Eesti ja maailma naistest, et talle käristab välja mees, siis miks peaks see suhtumine muutuma töökollektiivis? Vabal ajal paneb naine end mehe silmis madalamale verstapostile, kuid tööl olles nõuab võrdväärset kohtlemist. Mõlemat korraga aga ei saa.
Kui naine otsib rikast meest ja sponsorit ning eeldab, et meestuttav peab talle välja tegema kohe esimesel kohtumisel, siis on minu meelest naine selle suhtumisega andnud käest ära kogu oma võrdõiguslikkuse.
Ausalt öeldes pole ka mina kunagi mõelnud sellele, et kohtingul käimine võib hakata mehe rahakotile. Kaua sa ikka jõuad erinevatele tibidele välja käristada, teadmata, kas nad homme isegi su telefonikõnele vastavad.
Niikaua kui naised ei sea end kõrgemale latile vabal ajal ja ei eelda, et mehed kogu töö nende eest ära teevad, ei ole ega tule ka reaalset võrdõiguslikkust. Kõigepealt peab kaduma tibikultuur, küllap siis võtavad mehed meid ka tõsisemalt.
