Kas me võime oma tüseduses süüdistada pakse esivanemaid?
Täidlased inimesed süüdistavad oma probleemides pärilikkust — kõik sugulased olid ülekaalulised. Mis teha, selline on elu.
Keegi ei ütle: „Ma olen paks, sest ma armastan süüa; dieeti ja füüsilist koormust aga vihkan“.
Ent kas on ikka aus päris kõike pärilikkuse kaela veeretada?
Kui geenid on sellised, siis ei tähenda see veel sugugi, et tuleb unistusele saledast figuurist rist panna. Ega paksuse eeldus pole iseenesest veel paksus, vaid lihtsalt võimalus. Selle realiseerimiseks pead sa kasutama rohkem kaloreid, kui neid kulutad. See tähendab, et sa sööd palju, aga kulutad vähe.
Kas soovid sellest ebameeldivast pärandusest vabaneda? Käitu siis lihtsalt vastupidi. Just nii teevad hollywoodi saledad tähed. Isegi need, kellel on geenidega vedanud.
Kes siis ikkagi vastutab kaalu eest?
Prantsuse Molekulaarendokrinoloogia Keskuse teadlased uurisid 10 tuhandet paksukest ning püüdsid välja arvutada, kuidas jaotub süü liigsete kilode eest pärilike faktorite, vale toitumise ja valede eluviiside vahel. Selgus, et geenid vastutasid vaid poole liigse rasvumise eest. Ülejäänud rasvad tekivad aga sellepärast, et inimesed väsivad igapäevasest võitlusest saleduse eest ning mingil hetkel löövad sellele lihtsalt käega. Ometi, kui on kalduvus rasvumisele, ei tohiks seda teha. Üks kaalutõusu mehhanismidest seisneb selles, et organismis on vajaka võtmevalgust — proteiin-2-st, mis reguleerib rasvade ja süsivesikute ainevahetust. Selle tootmise eest aga vastutab eriline geen. Kui sellega on toimunud mutatsioon ning proteiin-2 on liiga vähe, siis toiduga tulev glükoos, selle asemel, et muutuda glükogeeniks ning ladestuda maksas ja lihastes, muutub rasvaks, mis valgub laiali üle kogu keha.
Ainult esimese 20 aastaga võib geeni pärilik tegevusetus lisada 4 kg aastas, edaspidi aga juba rohkem. Ning kui siis ei jälgita toitumist ja unustatakse sportimine, koguneb rasva aina kiiremini — isegi kuni 8 kilo aastas!
Kas pole liiga rasvane?
Kas võib eristada rasva, mis on kogutud paksusele kalduvuse tõttu sellest, mille saame oma liigsöömisest ja füüsilisest laiskusest? Selgub, et jah. Niinimetatud konstitutsionaalse rasvumise puhul, mis tuleneb ainevahetuse häiretest, jaguneb rasvakiht ühtlaselt üle kogu keha. Sel juhul suurenevad mõõdud, kuid proportsioonid jäävad alles.
Toidust põhjustatud täidluse puhul, mis on tingitud liigsetest kaloritest toiduratsioonis, ladestub rasv tavaliselt probleemsetesse tsoonidesse, mis on igal inimesel omad. Ühtedel tekib kõht ette, teistel paisuvad puusad, kolmandatel laienevad õlad ja selg.
Jälgides metamorfoose kehal võib suure tõenäosusega öelda, kus on geenid alt vedanud, kus on aga inimene ise oma isudele alla andnud. Õnneks on kõikidest nendest ladestustest võimalik vabaneda, kui püstitada enda ette selline ülesanne.
Probleemsetest kohtades põleb rasv ära, kui asuda sihikindlalt ning regulaarselt (4 korda nädalas) oma laiskadele lihastele lokaalset koormust andma. Ühtlastest rasvaladestustest võib vabaneda ujumise, jooksmise ja sportlike mängude abil.
Juurde võtta pole kohustuslik!
On üsna keeruline saada selgust selles, kuidas geneetilised mehhanismid reguleerivad ainevahetuse protsesse. Meie parameetrite eest vastutavate geenide aktiivsust mõjutab suur hulk kõige mitmesugusemaid faktoreid: aastaaeg (suvel ja sügise alguses põletab keha rasvu 15-20% aktiivsemalt), inimese iga (iga 5 aastaga aeglustub ainevahetus 2%), toiduratsioon, füüsilise koormuse tase, ravimite ja vitamiinide tarvitamine… Siit järeldus: inimese igapäevases elus pole niivõrd tähtsad need geenid, mis ta oma esiisadelt saanud on, vaid välised põhjused, mis võivad rikkuda lipiidide ainevahetuse ning soodustada rasva ladestumist.
Kuidas „parandada“ pärilikkust?
Geneetiline eeldus liigsele kehakaalule ei ole saatuslik needus. Et see ei põhjustaks rasvumist, tuleb vaid kinni pidada mõnest lihtsast tingimusest.
1. Rinnaga toitmine. Kui sinu ema on sind rinnaga toitnud kasvõi pool aastat — parem veel, kuni aastaseks saamiseni -, siis on sul üks faktor kaalu kogumiseks vähem. Ka oma lapsele püüa rinda anda, mitte pudelist toita ning ka temal tekib siis võimalus tulevikus oma figuuri säilitada.
2. Kodune toiduvalmistamine. Ei mingit kiirtoitu ega poolfabrikaate. Inimkond hakkas oluliselt kaalus juurde võtma alates XX sajandi keskpaigast. See on just sellest hetkest, mil naised hakkasid köögis vähem aega veetma. Tuleb nõustuda, et omavalmistatud toitudel on täiesti teistsugune energia. Selliselt on ka võimalik kontrollida toidu kalorsust ja kvaliteeti.
3. Toiduainete kõrge kvaliteet. Mitte üksnes energeetiline väärtus pole oluline, vaid ka värskus ja naturaalsus. Toidus ei tohi olla geneetiliselt muundatud komponente, transsrasvu ega toidulisandeid. Väldi kõike, mis sisaldab konservante, mis on seisma jäänud poeriiulitele või külmutatud (välja arvatud marjad, puu- ja köögiviljad). Sellised toiduained rikuvad ainevahetust. Paljusid neis sisalduvaid tööstuslikke lisandeid neutraliseerib organism ainsal temale teadaoleval moel — ladustab need nahaalustesse rakkudesse. Mida enam on toidus stabilisaatoreid, aromatiseerijaid, värvaineid ja maitsetugevdajaid, seda paksemaks kujuneb nahaaluse rasva kiht, mis antud juhul mängib prügikasti rolli, ning seda keerulisem on sellest vabaneda.
4. Portsjonite suuruse piiramine. Just see unustatakse laua ääres pahatihti ära. Kasuta väiksemaid taldrikuid. Nii näib, et toitu on palju ning ei märkagi, et portsjonid on väiksemaks jäänud.
Allikas: Dobrõje Sovetõ, september, 2012
