Olen viimasel ajal tähele pannud, et kui ma väga hoolsalt jälgin, mida iga päev suhu pistan, et võta ma sellest teatud punktist just kuigi palju alla. Heal juhul üks-kaks kilo mitme kuu jooksul suudan oma keha loovutama panna. Samas positiivne on jälle see, et ka mitu nädalat või kuud veidi kaootiline ja mitte nii tervislik toitumine ei mõju mu kaalule laastavalt — ühel päeval 3000-4000 söödud kilokalorit ei kajastu kohe mitmes lisakilos.

Seetõttu usun, et igal inimesel on oma „hea tuju kaal“ — ta tunneb ennast suurema osa ajast oma kehas hästi, ta ei võta kergelt alla ega juurde ning mahub oma lemmikteksadesse nii talvel kui suvel.

Tekib küsimus, et kas sellest punktist alates on üldse mõtet üritada oma kaalu vähendada, sest see on ju üpris raske. Kas ma tõesti ise soovin üldse alla võtta või tunnen ühiskonna surve tõttu, et ma justkui peaksin alla võtma? Ma ei ole kaugeltki mitte oma „ideaalkaalus“, aga samas tundub, et mu kehale meeldib praegune seis.

Arvan, et üritada tasub ikka — toitumise jälgimine on ükskõik millise kaalunumbri juures oluline. Eesmärk ei pea olema kaalulangus, sest ka kaalu säilitamine on mõne inimese, kaasaarvatud minu jaoks omaette väljakutse. Ma ei tee küll trenni selleks, et kaloreid põletada, aga just tänu trennile ei võta ma ka kaalus juurde.

Siiski annan endale aru, et võibolla ma ei enam kunagi õhemaks ja ei kuulu mitte kunagi niiöelda saledate inimeste hulka. Kui varem oleks olnud see mõeldamatu, justkui annaksin poolel teel alla, siis nüüd, olles oma „hea tuju kaalus“, ei tundugi see mõte nii hirmutavana. Usun, et lõppude lõpuks on kõige olulisem olla enesekindel, süüa tervislikult, teha regulaarselt sporti ja nautida kogu seda protsessi — siis ei mängigi see mitte päris ideaalne kaalunumber nii suurt rolli.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.