Muidugi on meedia kaasamine treeningutesse veel pigem noorte, tehnikalembeliste spordisõprade pärusmaa. Siiski on minu arvates tegemist väga huvitava nähtusega. Kas mitte sport ei ole just see aeg, mil saame põgeneda tehnikast, virtuaalmaailmast ja meie niigi mediaalsest keskkonnast? Kas trenni tehes ei peaks olema esikohal rõõm liikumisest ning aeg enda jaoks, mitte niiöelda multitasking? Kui sport maandab stressi, kas pidevad Facebook‘i sõnumid ja numbrid Endomondos ei tekita mitte stressi juurde?

Muidugi on tehnika kasutamisel väga suured eelised. Julgen väita, et tänu Garmini pulsikellale jõudsin üldse maratonijooksmiseni ning iPhone‘i funktsioonid on olnud mu treeningutel väga suureks abiks. Tehnika ja sellega kaasnevad võimalused suhtlemiseks ning enda arengu jälgimiseks motiveerivad mind ju väga!

Samas olen tähele pannud, et mõnikord on ilma nutitelefonita ja pulsikellata hoopis parem treenida. Kui varem võtsin nutitelefoni jõusaali kaasa ja kiikasin harjutuste vahel „niisama“ oma e-posti, kas on äkki uusi kirju tulnud, siis nüüd jätan mobiili teadlikult garderoobi. Kohe nii hea tunne on vähemalt korrakski oma kohustustest eemal olla.

Ka näiteks spinningus ja ujudes ei kasuta ma pulsikella, sest mulle meeldib see teadmatus — ma teen trenni, et tunda ennast hästi, mitte et mingeid kindlaid numbreid ekraanil näha. Milleks vaevata enda pead sellega, et ühel päeval on pulss tunduvalt kõrgemal?! Ega ei olegi vaja, arvan mina, vähemalt mitte iga kord.

Tahan selle jutuga tegelikult teile öelda, et äkki olete ka teie oma tehnikakasutusega juba liiga kaugele läinud. Jäta välja minnes kõik need põnevad vidinad koju ning tunneta enda ümber toimuvat: jälgi teisi inimesi, kuula looduse hääli ja oma samme pehmel lumel. Trenni tehes ära kuula muusikat, jälgi pingsalt oma pulssi või läbitud kilomeetreid. Usu mind, see võib olla nii vabastav!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee