Kilpnäärmehäired on tavalised ja naiselikud probleemid. Kuna sümptomid on aga üldised ning tulevad tasahilju, on neid raske enda jaoks avastada. Paljud naised käivad iga päev ringi ning arvavad, et on lihtsalt väsinud ja rõõmutud, kuid ei tea, et selle põhjuseks on tõsised häired kehas.

Vahel otsitakse abi depressioonile kui tegemist on tegelikult hoopis kilpnäärme probleemiga. Sümptomiteks on näiteks väsimus, südamepekslemine, vähenenud seksuaalne iha.

Kilpnäärme funktsioonid on aga eluliselt tähtsad, sest aitab juhtida rakkude ainevahetust. Kui see ei tööta, läheb keha lõpuks säilitusrezhiimile. Kilpnäärme puhul võib esineda nii üle- kui ka alatalitlust. Mõlemad põhjustavad kehas suuri probleeme. Haigus on levinum naiste hulgas, kes on 40+ vanuses.

Ületalitluse puhul suureneb ainevahetus kõikides rakkudes, keha „tormab“ ning „gaasipedaal on põhjas“. Südamepekslemine, higistamine, ärritus, uneprobleemid, seedehäired, kõhnumine ning juuste välja langemine on üheks tavalisemateks sümptomiteks. Probleemi saab lahendada spetsiaalsete ravimite, radioaktiivse joodi või operatsiooniga.

Kui kilpnäärmehormooni toodetakse liiga vähe, läheb keha vastupidiselt säästurezhiimile ehk kõik tundubki väga aeglaselt toimuvat. Tekib pidev külmatunne, kaalutõus, mäluprobleemid, vähenenud seksuaalne iha, seedehäired ning probleemid rasestumisega. Mõistmiseni, et midagi on lahti, võib minna mitmeid kuid, sest arvatakse, et probleem on hoopis kusagil mujal. Abi on võimalik saada ravimitest.

Kilpnäärmeprobleemide uurimiseks võetakse esmalt vereproov, et mõõta kilpnääret stimuleeriva hormooni TSH taset. Kuna tegemist on teatud piirini päriliku haigusega, tuleb olla eriti tähelepanelik kui emal või mõnel lähisugulasel on antud haigus avaldunud.

Allikas: Aftonbladet.se