Tätoveering kahjustab nahka pöördumatult
Tätoveerides jäädvustatakse naha sisse kujutisi ja tekste, mille tarvis vigastatakse nahka kas tätoveerimisnõela, -pressi või mõne muu vahendiga. Tekkinud haavakestesse hõõrutakse värvainet: hennat, tušši, sütt, kinaveri, kroomi, koobaltit, ultramariini vms.
Loodusrahvastel oli tätoveerimine rituaalne toiming, mida tehti näiteks nooruki meheks pühitsemisel. Tätoveeringuga märgiti kuulumist hõimu. Kuid tätoveeringuid peeti ka maagiliseks kaitsevahendiks. Mõnes Polüneesia hõimus kaeti tätoveeringutega kogu keha.
Euroopasse jõudis tätoveerimise tava arvatavasti meremeeste kaudu. Veel 20-30 aastat tagasi võis Eestis tätoveeritud inimest nähes väita, et tegu on kas meremehe või endise vangiga. Kuid praegu on see moeasjaks paljude inimeste seas ning aastas laseb end tätoveerida tuhandeid inimesi. Eriti populaarne on see komme noorte ja isegi laste hulgas.
Päris- ehk püsitätoveeringud
Püsitätoveeringu puhul viiakse värvaine pärisnahka. See asub epidermise ehk pealisnaha all ning selles paiknevad peaaegu kõik naha elustruktuurid nagu veresooned, närvilõpmed jm.
Praegu kasutatakse tätoveerimiseks peamiselt metallvärve, näiteks kroomi, koobaltit ja muid ühendeid. Need ained on juba ammu tuntud kui allergeenid, mis võivad põhjustada nahalöövet, aga ka muid allergianähte.
Ei tohi unustada, et tätoveerimisel vigastatakse nahka. Saastunud nõela kasutamisel võib nakatuda näiteks viiruslikku maksapõletikku ehk hepatiiti, HIVi, tuberkuloosi ja süüfilisse.
Mida ulatuslikum on tätoveering, seda rohkem nahka kahjustatakse ning see võib tuua ebameeldivaid tagajärgi ka aastate pärast.
Igapäevaelu näitab, et tätoveeritud tüdinevad oma "maalingutest" kiiresti. Kunagise kallima nimi nahale tätoveerituna põhjustab pahandusi uue väljavalituga. Siis hakatakse proovima kusagilt kuuldud või võhikute soovitatud vahendeid tätoveeringu eemaldamiseks. Kahjuks ei anna need aga soovitud tulemusi.
Tänapäeval kasutatakse tätoveeringute eemaldamiseks laserit, diatermokoagulatsiooni, külmutamist süsihappelumega või rikutud nahapiirkonna kõrvaldamist operatsiooniga.
Järelejäänud armid muutuvad aja jooksul vähem märgatavaks, kuid vahel võivad areneda suurteks, naha pinnalt esile tungivateks keloidideks ehk armkasvajateks.
Sageli ei õnnestu tätoveeringut täielikult eemaldada. Sel juhul muutub kujutis üksnes vähem kontrastseks ja ähmasemaks.
Ajutine tätoveering
Vähem kahjustab nahka ajutine tätoveering, kuid ka see ei ole tervisele kahjutu.
Hennapastaga tehtud tätoveering võib olla mitmes varjundis pruun. Sügavmusta tooni saamiseks lisatakse vahel parafüleendiamiini või musta pigmenti sisaldavat juuksevärvi.
Meie nahaarstidel on olnud juhuseid, kus täiskasvanutel, aga ka lastel, kellel välisreisidel (Egiptuses, Türgis, Kreetal) ajutine musta hennaga tehtud tätoveering on põhjustanud tüsistusi.
Kõige sagedasem on allergiline sügelev nahapõletik punetuse või villikestega. See lööve ei teki enamasti kohe, vaid 1-7 päeva pärast tätoveerimist. On esinenud ka juhtumeid, kus lööve tekkis korduvalt pärast ajutist tätoveerimist.
Selle tagajärjel võib tekkida ka nõgestõbi, mis väljendub putukahammustust meenutavate kupladena. Mõnikord ilmneb angio-
ödeem ehk piiristunud turse nahas või limaskestades.
Vahel harva võib tekkida anafülaksia ehk üldine naha punetus, sügelus, kublad, kõriturse ja/või õhupuudus. Selline reaktsioon ilmneb mõni minut pärast allergeeniga kokkupuutumist.
Sageli tekib allergiline reaktsioon neil, kellel on juba varem allergia või allergiahaigus (näiteks atoopiline nahapõletik) õietolmu, elamutolmu või loomakarvade ja kõõma suhtes. Vahel võib allergiline reaktsioon muutuda püsivaks allergiahaiguseks.
Ajutisel tätoveerimisel tekkiva allergia põhjuseks on sageli hennale lisatav aniliini derivaat parafüleendiamiin. Seda kasutatakse ka mõningates juuksevärvides. Ning kuna sel on toksiline ja allergiseeriv toime, on püütud selle kasutamist võimalikult vähendada. Kes on tundlik parafüleendiamiinile, võib saada allergilise reaktsiooni ka mõne seda ainet sisaldava kosmeetikatoote või isegi kangaga, mis sisaldab asovärve.
Eestlased reisivad palju ka neis maades, kus tätoveerimine on levinud ja teenitakse sellega turistide arvelt. Ka Eestis on olemas tätoveerimissalongid ja tätoveerida saab isegi vabaõhuüritustel. Ka noored ise tätoveerivad üksteist, tehes seda kõiki hügieenireegleid eirates. Tagajärjeks võib olla nahamädanik, mille puhul on vaja pöörduda arsti poole.
Seega tuleb tätoveerimisotsust vastu võttes arvestada sellega, et tätoveerimine vigastab nahka ning kahjustus võib olla eluaegne.
