"Minu isale on oluline mitte Soomest palganumbreid tuua, vaid igal õhtul koju tulla!"
Minu isa on kuldsete kätega mees, üksik hunt keset ehitusplatsi. Talle meeldib tegutseda omaette, kuid ta võimsad käed on sellest hoolimata üles ehitanud seinad, katused ja ka koerakuudi. Ei ole pagenud ta Soome, et näha pangaarvel suuri numbreid. Talle on tähtis, et saab õhtul koju tulla, istuda vorstivõileiva ja paki hapukoorega oma suure teleka ette ja vaadata kuidas kriminalistid lahendavad mõrvu või kuidas kaks meest üht poolikut last terveks üritavad kasvatada. Ma ei usu, et ta seda tunnistab, kuid mõne seriaali hooajad on vast mitmekordselt juba ära nähtud. Tema on oma puldi peremees ja ükski ahvatlev pakkumine pole suutnud teda selle juurest ära rebida.
Töötahe on tal suur — isegi infrakt ei suutnud teda kauaks peatada. Operatsiooni järgselt ei tohtinud ta paar kuud peale nõude pesemise suurt midagi teha. Ei aidanud teda pooltosinat pastakat ja ristsõna vihikud, mis talle kinkisin, kui mees paari nädala pärast juba jälle ringi tuuseldas. Diivanil tuhara alla lamatise kasvatamine ja päev otsa teleka vaatamist ajas teda lihtsalt hulluks. Kiirelt naasis ta ehitustolmu keskele ja võttis kätte taaskord oma võimsa raske haamri (kujutluspilti luues seostada teda äikesejumal Thor’iga).
Lisaks võrratule tööeetikale tsemendipakkide ja tapeediliimi käsitlemisel armastab ta metsas käia. Suve lõpus transformeerub temast metsaline ehk üks paras peavalu — metsas valmivad seened ja isa on kui karu, kes talveks varusid täiendab ja toob koju korvide viisi sügisande. Ta armastab metsas kõndida ja omaette mõtiskleda. Kõlab ju suurepäraselt, kahjuks ema seda maailmavaadet ei jaga, sest kodus ei taha isa neid seeni rohkem ise näha ja kogu selle kupatuse peab ema ära puhastama. Nagu ma mainisin, meisterklassi oskusega peavalu tekitaja.
Lõpuks aga mitte kindlasti viimaseks on mu isa suur vormel ühe fänn (oma vaimustuse on ta geenidega edasi andnud ka oma pojale). Iga etappi ajal kogunevad majapidamise mehed elutuppa, vaatavad kuskil 20 minutit pingsalt sõitu, et siis õndsasse unne vajuda — ralli lõpuminutiteks on ju vaja välja puhata ja oma lemmikule häälekalt kaasa elada. Mitte lihtsalt Superfänn vaid ka minu Superisa.
