"Keegi ei oska lapsi nii hästi magama panna kui minu isa!"
Minu isa on imeline mees. Ta oskab paljusid asju väga hästi ning teeb paljus teistele isadele silmad ette. Aga mõnes asjas on ta lausa parim!
Minu isa oskab kõige paremini lapsi magama panna. Õhtuti pugesin mina oma tuppa voodisse ja vend oma tuppa ning siis hakkas hüüdmine pihta: „Issi, tule kaissu! Issi, tule räägime juttu!“ Ja isa tuligi. Isa tuli ja puges kaissu ning ma jutustasin talle üksikasjalikult oma päeva tegemistest. Teinekord oli hingel mõni suurem mure, mida niisama ei julgenudki rääkida, aga õhtul kaisus oli kuidagi parem ja turvalisem tunne. Siis oligi tavaliselt just see õige aeg muredest rääkida. See oli justkui hea une valem ja teraapia. Mõnes mõttes olid need õhtused vestlused ka unejutu eest.
Külmadel talveõhtutel tuli isa enne voodisse minemist minu tuppa ja pani teki sooja ahju peale. Mina ronisin voodisse ja mind ootan seal juba soe ja mõnus tekk. Nii ei olnudki need õhtud nii külmad. Kui jutuajamised jäid ajaga päevasele ajale, siis teki soojendamine kestis seni kuni elasin vanematekodus.
Olles nüüd juba iseseisev noor inimene, siis igatsen neid õhtuid väga. Igatsen neid jutuajamisi ja igatsen sooja tekki. Vahel õhtuti magama minnes hakkan elukaaslasele ütlema: “ Minu isa..“, siis ta juba teab ning katkestab mind poolelt lauselt: „Sinu isa soojendas ikka ahju najal tekki“. Ja neil hetkedel ma mõtlengi, et küll minu isa oskas alles hästi oma lapsi magama panna ning hoolitseda selle eest, et uni oleks magus ja hea.
