"Vanemate lahutus ei tähenda, et isa peaks lastele võõraks jääma!"
Öeldakse, et igale inimesele on ikka kõige kallim tema enda isa, nii ka minule. Minu vanemad lahutasid, kui käisin esimeses klassis. Pärast vanemate lahkuminekut suhtlesime harva, 1-2 korda aastas, sünnipäevadel ja jõuludel. Ma arvasin vanemaks saades, et nii meie teed lahku lähevadki .. et olen üks neist, kes ei saa oma isa tegelikult päris hästi tundma, et kaotan ta — päriselt.
Õnneks nüüd, olles 22aastane, olen hakanud isaga järjest rohkem suhtlema ja teda n-ö tagantjärgi tundma õppinud. Samuti olen ju kuulnud varasemalt temast igasuguseid jutte, mis aina julgustavad mind teda veel rohkem tunda õppima.
Minu isa on lahke, sõbralik ning huumorisoon on samuti minule vastav. Ta toetab mind alati, ka siis kui minu valikud ei pruugi kõige õigemad olla — ja just nimelt selle mõttega, et ju saan ise omad vitsad, kui miski nässu läheb — ta jagab omaltpoolt õpetussõnu, lihtsalt aitamaks mind edasi… Tegelikult on ta üsna ehtsa Eesti mehe moodi, tundub eemalolev ja kalk — miski teda ei huvita. VALE. Kui teda tundma õppisin, ei ole ühti ta nii kalk ja tõsine. Ta on omamoodi, ta oskab isegi üllatada — näiteks korraldas oma uuele elukaaslasele sünnipäeva peo, nii et naine ise ei teadnudki sellest .. ja olles ise juba 40-tes eluaastates. Tundub uskumatu, aga tõsi, sest nii kaua kui olen elanud, ei ole ma väga palju kuulnud sellistest meestest. Võib-olla on mul kõrvad lihtsalt kinni olnud selle koha pealt — mine sa tea.
Ta on teinud kõik selleks, et mul oleks hea ja võimalus elada teiste lastega samaväärset elu. Ta näitab et on isa, missest et me ei saa kokku igakuu ega helista igapäev. Mulle piisab teadmisest, et ta on olemas kui ma teda vajan ja loodan, et ka tema teab kuhu pöörduda, kui on mingit abi vaja.
Ta aitab teisi, kui abi vajatakse — on juhtunud, et ka kodus võivad asjad tegemata jääda, kuid teisi abistab. Samuti hindan tema huumorisoont — isegi kui olukord on kehv, väljendab ta oma emotsioone naljatledes — ka kõige piinlikemas hetkeis suudab nalja visata ja see on hindamatu väärtusega omadus.
Samuti meeldib talle kalal käia, ning mulle meeldib kuidas ta oma teadmisi mehistel aladel jagab ka minu vennaga, kes on 4ndas klassis. Võib öelda, et oma oskusega eluga toime tulla ning positiivse ellusuhtumisega on saanud temast minu iidol või isik, kelle jälgedes ma võiksin astuda ja ilmselt astungi, sest kui tema kõnnib minu ees siis järgi ma talle ei jõua- kui ma just ei jookse.
Ma armastan oma isa kõige rohkem maailmas!
