Lihtne nipp: muuda oma trenn meeldivamaks ja tõhusamaks — kuula muusikat!
Paljud teadlased on viimastel aastatel uurinud kõrge intensiivsusega intervalltreeningut. Sellist treeningmeetodit iseloomustavad lühiajalised ja rasked harjutused, mille vahele jäävad puhkeperioodid. Uuringutest on selgunud, et 15-20 minutit intervalltreeningut parandab inimeste vormi ja vähendab krooniliste haiguste riski sama palju kui kestvustrennid. Lühidalt: intensiivnse intervalltreening annab lootust vähese ajakuluga vormi jõuda.
Samas teavad kõik, kes on intervalltrenni ise proovinud, et see veerandtund on karm. Hamiltoni ülikooli teadlane Matthew Stork, kes avaldas hiljuti sellel teemal uuringu, mainis, et katsealused on intervalltrenni kirjeldanud kui „eemaletõukavat“.
Seetõttu on Stork ja tema kolleegid otsinud viise treeningkogemuse inimestele meeldivamaks muutmiseks. Intensiivsust pole võimalik järsult vähendada, sest muidu kaob ära treeningu füsioloogiline kasutegur. Küll aga saab mõjutada inimeste tundeid, milleks Storki meeskond kasutas muusikat.
Paljud varasemad uuringud on tõestanud, et muusika muudab viisi, kuidas treeningut tajutakse. Väidetavalt muudab energiliste lugude kuulamine treeningu lihtsamaks ja vähem monotoonsemaks.
Need uuringud põhinevad tavaliselt kestvustreeningul, näiteks on palutud osalistel 30 minutit joosta või trenažööril sõtkuda. Muusika mõju intensiivsele trennile pole uuritud ilmselt seepärast, et teadlased peavad sellist treeningmeetodit liialt nüristavaks. Usuti, et lihastest ja kopsudest pärinev bioloogiline müra summutab muusika.
Stork seda ei uskunud. Ta värbas 20 noort ja tervet vabatahtlikku, kes polnud varem kõrge intensiivsusega treeningut proovinud. Ta tõi nad oma laborisse ja õpetas neile, kuidas see käib.
Osalised järgisid lihtsat režiimi: neil tuli trenažööridel läbida neli 30-sekundilist intervalli, mida uurijad kutsusid tühjendavaks pedaalimiseks. Vändata tuli maksimaalse intensiivsusega, mida vabatahtlik talus. Pooleminutilistele intervallidele järgnes neli minutit puhkust, mille käigus oli lubatud rahulikult pedaalida, istuda või kõndida. Tühjendavate pedaalimiste jooksul mõõtsid teadlased pingutuse intensiivsust ja küsisid osalejatelt, kui raske neil on ja kas neil on lõbus.
Pärast trenni istusid ja kuulasid vabatahtlikud oma lemmiklugusid, millest uurijad olid kokku pannud playlisti. Seejärel kutsuti vabatahtlikud veel kahel korral laborisse, kus nad pidid protsessi kordama. Ühe intensiivse treeningu jooksul said nad kuulata lemmikmuusikat, teisel korral mitte.
Uurijad mõõtsid osalejate jõunäitajaid ning panid kirja tunded. Kõik osalejad kinnitasid, et intervallid olid rasked. Seejuures polnud vahet, kas nad kuulasid muusikat või mitte. Selgus aga, et nende jõunäitajad olid muusikat kuulates olnud palju suuremad. Vabatahtlikud pedaalisid siis palju raevukamalt. Samas ei pidanud nad seda kogemust ebameeldivamaks. Osalejatel paluti märkida nullist kümneni skaalal, kui talumatu treening nende jaoks oli. 10 tähendas, et see oli täiesti talumatu. Ilma muusikata oli selle skaala kõige madalamaks skooriks kaheksa.
Muusika skoori ei muutnud, küll aga treeningu intensiivsust. Üllatav oligi, et intensiivsem treening ei tekitanud osalejates rohkem ebameeldivust. Pärast uuringut kinnitasid kõik 20 eksperimendis osalenut, et kui nad peaksid iseseisvalt intervalltrenni harrastama, siis teeksid nad seda muusika saatel.
Jääb ebaselgeks, kuidas täpselt muusika mõjutab sooritusvõimet intensiivsetel treeningutel. Stork usub, et see mõjub organismile virgutavalt. Keha vastab muusika rütmidele füsiloogiliselt selliselt, et see valmistab meid ette intervalltreeninguks.
Samuti võib muusika aidata summutada organismi poolt saadetud ebamugavaid sõnumeid. Mis ei tähenda samas, et muusika võiks nendest sõnumitest täielikult üle sõita, kuid see võib lisada tahtejõudu, et veel rohkem pingutada.
Allikas: well.blogs.nytimes.com
