ETTEVAATUST! Veekeskustes levivad erinevad haigused

Suvistest veemõnudest on saanud mälestus ning kõik veelembesed inimesed kolivad järgmise suveni veekeskustesse ja spaadesse lõõgastust otsima.

Ühiskondlikes veekeskustes ja spaades võivad meid paraku varitseda aga nakkused. Nende leviku takistamiseks on kasutusel mitmesugused meetmed. Palju saab ära teha inimene ise, hoolitsedes oma hügieeni eest.

Kõige rohkem kardetakse saada jalaseent, mis on ka levinumaid nahahaigusi. Jalgade dermatofüütia ehk jalaseene all kannatab umbes 30% elanikkonnast.

Dematofüüdid on seened, mis kasutavad elutegevuseks sarvainet, seega kahjustavad nii silenahka, küüsi kui karvu. Jalaseenele meeldib soe ja niiske keskkond nagu jalanõud, sokid, ujulad ja riietusruumid. Jalaseent soodustavad tegurid on kitsad jalanõud, diabeet, immuunsussüsteemi häired ja kõrge vanus. Ka on risk jalaseenesse haigestuda meestel suurem kui naistel.

Peamiselt esineb jalaseent varbavahedes, jalataldadel, labajalaservades ja tallavõlvil.

Jalaseene tunnused on:

- ketendus,

- nahasügelus,

- ebameeldiv lõhn ja liigne higistamine,

- jala kuivus,

- villid,

- kipitus,

- lõhed.

Jalaseenel on kolm vormi

- Varvastevaheline ehk interdigitaalne – algab 4. ja 5. varba vahelt. Nahk on niiske, kahvatu, kortsuline, valkjas. Varvaste vahele ja alla tekivad lõhed, esineb vähene ketendus. Haigestunud piirkond sügeleb, kipitab ja lõhnab halvasti.

- Hüperkeratootiline ehk mokassiinitüüpi – kerge punetus taldadel, kuivus. Nahk tallal pakseneb, ketendab ja lõheneb. Põletik levib kannalt üles ja labajalgade külgpindadele, jalalaba pindmine pool on haigusest vaba – sellist haiguspilti nimetatakse mokassiinitunnuseks.

- Villiline ehk düshidrootiline – sügelevad villid tallavõlvil või jalapöial, mille sisu hägune või mädane. Villide purunedes tekivad erosioonid, ketendus ja punetus. Tüsistusena võib kaasuda bakteriaalne nakkus mädavillide tekkega. Tugeva kratsimise korral võib näha verise sisuga ville.

Jalaseene ravi

Eestis on registreeritud mitmeid lokaalseid seenevastaseid ravimeid. Käsimüügis on saadaval klotrimasool, terbinafiin ja naftifiin, mis on saadaval nii lahusena kui kreemide ja geelidena.

Varvastevahelise vormi korral soovitatakse lahust, kreemi või dermgeeli. Kuid lahused võivad lõhenenud nahka ärritada, põhjustades kipitus- ja põletustunnet.

Ravimit kantakse lööbele 1–2 korda päevas 1–4 nädala vältel. Ravimit tuleks määrida kuni 3 cm kaugusele nähtavast koldest ja pärast kliiniliste tunnuste kadumist tuleks ravi jätkata nädala vältel. Kui ravikuuri ei viida lõpuni, lööb nakkus mõne aja möödudes uuesti välja. Reinfektsioon on sagedane nähtus, uuringud on näidanud, et haigus tuleb tagasi umbes 10% juhtudest.

Parema ravi tulemuse saab lühiajaliste ravikuuridega. Südame­apteegis on saadaval terbinafiini sisaldav lahus. Lahus tekitab nahale ravimkile ja säilitab seetõttu ravimi kontsentratsiooni nahas veel kuni 13 päeva.

Mokassiinitüüpi infektsiooni raviks on vaja lisaks seenevastastele kreemidele kasutada ketu eemaldamiseks kooriva toimega kreeme (näiteks uureaga või salitsüülhappega kreemid).

Paranemise soodustamiseks tuleb ravitav nahapiirkond hoida puhas, kahjustatud piirkonda aeg-ajalt pesta ning kuivatada ettevaatlikult ilma nahka hõõrumata.

Kuigi ravitav nahapiirkond võib hakata sügelema, vältige kratsimist, sest sellega võite tekitada nahale uusi kahjustusi või kanda infektsiooni laiali. Jalaseene nakkused levivad inimeselt inimesele ja seetõttu ei tohi teie käterätti ega riideid kasutada keegi peale teie enda. Et kaitsta ennast taasnakatumise eest, peske neid tihti.

Jalaseenest hoidumine

Jalaseene puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata profülaktilistele meetmetele.

Tähtis on osata ennast uute nakatumiste eest kaitsta. Selleks tuleb jalgu iga päev pesta voolava vee all ja nahka hoolikalt kuivatada. Üldkasutatavates ruumides kanda isiklikke jalanõusid, kasutada antiseptilisi aerosoole ja spetsiaalseid pulbreid, mis imavad ära liigse niiskuse ja omavad ka seenevastast toimet. Igapäevaelus tuleks vältida naha ja jala traumasid, ning neid õigel ajal ravida.

Korralikult välja ravimata nakkus võib viia bakteriaalse nakkuseni või küüneseeneni.

Molluskid

Molluskid ja soolatüükad on mõlemad viiruslikud nakkused. Nende levimise mehhanism on sarnane ja tugevasti sarvestunud mollusk võib meenutada tavalist tüügast.

Nakkuslik mollusk on iseparanev viirusinfektsioon nahal. Viirus levib puutekontakti teel, saastunud esemetelt või basseinides, kus nakkusallikaks peetakse ujumise abivahendeid või saastunud käterätte. Nakkusoht püsib niikaua, kuni püsivad nahal sõlmekesed.

Molluski sõlmeke on pärlitaoline, naha värvi või roosakas, tiheda konsistentsiga, 2–5 mm suurune. Küpsest sõlmekesest väljub pigistades valge mass, mis on nakkav. Enamasti esineb molluskeid lastel, haaratud on keha, eriti kaenlaalused ja nägu. Täiskasvanutel on molluskist sagedamini haaratud kubeme- ja suguelundite piirkond, kuna neil levib see enamasti seksuaalsel teel.

Molluski ravi

Lööve on sügelev, kratsimise tagajärjel võib tekkida bakteriaalne infektsioon, mis vajab paikset antiseptilist ravi.

Kõige lihtsam molluskite ravi on käsitsi pigistamine, mis lastel on valulik. Raviks kasutatakse veel krüoteraapiat, laserravi ja paikselt manustatavaid söövitavaid aineid.

Eestis on saadaval kaalium­hüdroksiidi 5% vesilahus, mida kantakse sõlme keskele kuni punetuseni, mis on molluski peatse kadumise tunnuseks. Enamasti võtab paranemine aega 30 päeva. Lahust ei tohi kasutada alla kolmeaastastel lastel ja see ei tohi sattuda tervele nahale.

Soolatüügas

Soolatüügas on viirus, mida tekitab papilloomviirus, mis levib keskkonnas, kus hügieen on raskendatud, nt saunad ja ujulad, või otsese kontakti kaudu, nt jagades ühte käterätikut.

Soolatüükaid on nelja vormi.

- Vulgaarsed ehk tavalised soolatüükad. Leidub enamasti sõrmedel ja mujal nahal, kus on suhteliselt õhuke epidermis. Enamasti on need konarliku ebatasase tiheda pinnaga käsnjad moodustised, mille keskosas võib näha musti täpikesi – tromboseerunud väikesi veresooni.

- Peopesade ja taldade soolatüükad. Jalataldadel olevad soolatüükad muutuvad kehasurve tõttu lamedaks ja mosaiikseks. Jalataldade soolatüükad on tihti valusad.

- Lamedad soolatüükad paiknevad enamasti lõual, labakätel, küünar- ja põlvenukkidel. Neid on palju ja need ei kasva väga kõrgeks.

- Niitjad soolatüükad paiknevad enamasti voltides ja õhema nahaga piirkondades, nt silmalaugudel. Nakatumine toimub sekundaarselt, kui nakatunud sõrmega hõõruda silmi.

Soolatüügaste raviks on kaks meetodit: külmutamine ja kooriva toimega ravimid.

Soolatüügaste eemaldamiseks kasutatakse vedela lämmastikuga külmutamist. Meetod on efektiivne ja kollete taastekke võimalus väike, kuid protseduur on valulik ja võib põhjustada villi teket. Tihti on seda vaja kasutada mitu korda. Soolatüügaste ravis on oluline kasutada desinfitseerivat ainet kogu ravi vältel.

Söövitavatest vahenditest kasutatakse plaastreid, lahuseid ja kreeme. Nendest tuleb leida endale mugavaim. Kuna need on söövitava toimega, peab hoolega jälgima, et ravivahend ei satuks tervele nahale. Enne ravimi kasutamist tuleb jalga leotada soojas vees. See pehmendab nahka ja kergendab naha koorumist. Söövitavaid ained ei või kasutada diabeetikud ega inimesed, kellel on halb vereringe.