Aktiivsus- ja tähelepanuhäire: kas nende kaheldavate diagnooside ravimine sõltuvust tekitavate ravimitega on õige?
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on üks sagedamini diagnoositud psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, millega koos esineb sageli ka teisi psüühika- ja käitumishäireid ning neuroloogilisi häireid. Ametliku definitsiooni kohaselt on tegemist neurobioloogilise arenguhäirega, mis kujuneb geneetiliste, bioloogiliste ja psühhosotsiaalsete tegurite koostoimel. Selle väljakujunemise põhjustena on toodud geneetilist eelsoodumust, sünniaegseid ja -järgseid komplikatsioone (hapnikuvaegus sünnitusel, madal sünnikaal, traumaatiline ajukahjustus, ema suitsetamine ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamine raseduse ajal), lapse hooletusse jätmist ja liiga vara lasteasutusse paigutamist ning turvatunde ja puudumist peres (sagedased konfliktid ja vägivald peres, vanemate psüühikahäired).
Eestis on ATH ravijuhises kirjas, et ravi koosneb nii psühhosotsiaalsest kui ka medikamentoossest ravist ning eelkooliealistel lastel on ravimite väljakirjutamine näidustatud ainult sel juhul, kui psühhosotsiaalne ravi ei ole osutunud piisavalt tõhusaks. See tähendab, et ravimite määramise vajadus on jäetud täielikult lastepsühhiaatri vastutusele.
On raske leida statistikat selle kohta, kui palju Eestis alla 6-aastastele ATH vastu ravimeid määratakse. USA-s 2014. aastal läbiviidud küsitlus näitas, et 7,5% 6–17-aastastest lastest võtavad retseptiravimeid mõnda tüüpi vaimse tervise häire tõttu. 80% nendest ravimitest on tähelepanu- ja käitumishäire raviks. CDC (Centers for Disease Control and Prevention) statistika põhjal on ATH diagnoositud 11%-l 4–17-aastastel lastel. Hinnanguliselt umbes 10 000 väikelast vanuses 2–3 aastat saavad väidetava käitumishäire raviks medikamente hoolimata sellest, et Ameerika pediaatrite ühendus (The American Academy of Pediatrics) ei ole isegi kehtestatud juhtnööre amfetamiini-tüüpi ravimite väljakirjutamiseks alla 4-aastastele lastele. Põhjus, miks neid juhtnööre kehtestatud ei ole, on lihtne: puudub tõendusmaterjal, et nii väikeste laste puhul oleks selliste ravimite võtmine turvaline või tõhus.
Raviks amfetamiini-laadne stimulant
Eestis on peamine ravim ATH puhul Ritalin, mille toimeaineks on amfetamiini-tüüpi stimulant metüülfenidaat. Lisaks ATH-le ravitakse sellega ka narkolepsiat. Leht narko.ee klassifitseerib metüülfenidaadi samasse rühma amfetamiini, metamfetamiini ja ecstasy’ga. On hästi teada, mida amfetamiini ja metamfetamiini sõltuvus inimesega teha võib. Võib vaid ette kujutada, mida toob endaga kaasa see, kui amfetamiini-laadsete ravimitega alustada juba 2-aastasena.
Võib eeldada, et nii noores eas tekib ravimisõltuvus väga kiiresti ning loob eeldused uute sõltuvuste tekkimiseks hilisemas elus. ATH ravimine medikamentidega võib pidurdada kasvu, põhjustada une- ja söömishäireid. Käitumishäiretele spetsialiseerunud pediaater Lawrence H. Diller on kommenteerinud väljaandele Today, et kuigi USA rahvastik moodustab maailma rahvastikust vaid 4%, tarbitakse seal 70% üle maailma müüdavast Ritalinist ja Adderallist.
Kuidas diagnoositakse 2–3-aastastel lastel tähelepanu- ja käitumishäiret ning kuidas eristatakse seda lihtsalt eakohasest käitumisest või kasvatamatusest, see jääb siiski paljude jaoks küsimuseks. Väikelastel ei ole impulsside kontroll veel nii hästi välja arenenud, et nad suudaks enda emotsioone varjata ja pidurdada. Ning kui lapse keskkond ja toitumine ei toeta normaalset eakohast emotsionaalset arengut, siis võib sageli näida, et tegemist on meditsiinilise probleemiga. Tegelikkuses võib vajada nõustamist, koolitust või isegi ravi hoopis lapsevanem. Aina enam spetsialiste üle maailma seab kahtluse alla, kas tähelepanu- ja käitumishäire puhul on üldse tegemist tasakaalu puudumisega ajukeemias ning kas selle ravimine medikamentidega mis tahes eas on kuidagi õigustatud.
Hüperaktiivsed lapsed vajavad teistsugust väljundit
Psühholoog ja mitme raamatu autor Thomas Armstrong kirjutas juba 1996. aastal, et tema hinnangul on ATH diagnoosi alla lihtsalt koondatud hulk väga erinevaid põhjusi. Armstrong kirjutab: “Lapsed võivad olla hüperaktiivsed paljudel põhjustel, nad on ärevil või depressioonis, neil on piimaallergia, neil on koolis igav, kuna neil on teistsugune mõttelaad ja õppetöö ei esita neile piisavalt väljakutseid, nad on televisiooni ja videomängudega ülestimuleeritud. Ma võiksin selle nimekirjaga jätkata. Iva on selles, et ATH silt teeb liiga lihtsaks tegelike pinna all peituvate põhjuste ignoreerimise. “Oi, tal on ATH? Hea, et me teame nüüd, milles probleem on.“ Aga tegelikult ei tea me seda võib-olla üldse.“
Eelkõige häirib Armstrongi aga see, et ATH diagnoosi puhul keskendutakse negatiivsele – hinnatakse eelkõige seda, mida need lapsed ei suuda teha, selle asemel, et väärtustada seda, mida nad suudavad. Lapsi, keda vanasti oleks nimetatud lihtsalt “energiapallideks“, nimetatakse nüüd “psüühiliselt haigeteks“. Armstrong on oma praktikas kohanud lugematul hulgal seda silti kandvaid lapsi, kes on osutunud väga andekateks muusikuteks, tantsijateks, sportlasteks, juhtideks või muidu loovateks inimesteks. Sildistamise ja ravimise asemel vajavad need lapsed võib-olla hoopis endale sobivamat elu- ja õpikeskkonda, kus oma energiat suunata endale sobival moel.
USA-s ja kogu maailmas näib, et lõhe erinevate inimeste teadlikkuse taseme vahel aina laieneb. Samal ajal, kui aina enam inimesi harib ennast, esitab küsimusi, otsib vastuseid ja pühendab aega teadlikuks isiksuse arenguks, jääb suur hulk inimesi aina enam sõltuvusse meedia ajupesust ja retseptiravimitest ning pühendab aina vähem aega ise mõtlemisele. Lastele retseptiravimite väljakirjutamise epideemia näitab seda, et hakkab teoks saama utoopiline õudusunenägu, milles inimesed on sünnist saadik farmaatsiatööstuse teenistuses ning sellele aitavad kaasa nii lastearstid kui ka koolid. Selle trendi ümberpööramine on iga inimese enda kätes. Mida enam inimesed julgevad küsimusi esitada, ise vastuseid otsida ja isiksuse arenguga tegeleda, seda enam on lootust, et ka järgmine põlvkond saab üles kasvada normaalsete lastena – mitte ravimitööstuse ja meelelahutust tootva meedia kuulekate tarbijatena.
Allikas: Telegram
