Arutlus: kas ökotoit on oma hinda väärt?
See artikkel ei ole mõeldud niiväga kindlate tõendusmaterjalide pakkumiseks, vaid pigem aruteluks. See teema on huvitav ja keeruline ning pigem loodan selle kirjatükiga ka teie mõtted sellel teemal käima saada.
Mis on ökotoit?
Üldisemalt võib seda kirjeldada kui toitu, mida on saadud läbi mõistlikke, loodust ja loomi säästva põllumajandus- ja loomakasvatusmeetodite. Näiteks üritatakse vältida sünteetilisi väetisi ja pestitsiide. Loomakasvatuses ei kasutata hormoone ja kangeid ravimeid ning loomadele tagatakse võimalikult looduslik toiduvalik ning elutingimused.
Sellisel moel toodetud toitu kiidetakse palju, kuid kahjuks kaasneb sellisel moel toodetud toidul ka tunduvalt kõrgem hinnasilt.
Kas ökotoit on oma hinda väärt?
Kui räägime tervislikkusest, siis puuduvad raudkindlad tõendid, mis toetaksid üleüldiselt ökotoidu suuremat kasulikkust. On uuringuid, mis teatud punktides leiavad kasu ning teatud punktides mitte. Ning on ka teatud parameetreid, mis ei puuduta tervist, mis leiavad sellise tootmismetoodika küsitavat väärtust.
Kuigi ühest küljest saame rääkida kõikvõimalike sünteetiliste ainete, hormoonide ja ravimite kasutamise kõrvalnähtude vältimisest, siis tuleb teadvustada ka fakti, et emake loodus ei ole sugugi täiuslik ning ilma sünteetiliste lisandite ja ravimiteta oleksid nii mõnedki väga rasked haigused siiani ravimatud. Seda ka loomade hulgas. Meie tänapäevane kõrge eluiga ning elukvaliteet on suuresti seotud meie tehnoloogia arenguga ning võimekusega emakese looduse kätetööd täiustada.
Seega peame küsima, et kas me tahame tõesti eelistada näiteks loomaliha, mis on küll hormoonide ja kangete ravimijääkide vaba, kuid samas võib olla madalama kvaliteediga, kuna loom on mingil ajahetkel olnud raskelt haige ning pidanud ilma ravimiteta taastuma?
Kas tahame eelistada toitu, mis säilib lühemat aega ning on vastuvõtlikem erinevatele mikroobidele ja muudele haigusetekitajatele? Kas tahame toidu eest rohkem maksta, kuna ilma teatud lisandite või ravimiteta ei suudeta kuidagi piisavalt suurt tootmismahtu ja efektiivsust tagada?
Seetõttu ongi see teema omamoodi keeruline. Mahetoidu kasulikkuse lobitöö on olnud tugev ning põhimõtteliselt on ju tegemist suurepärase ideega. Kuid objektiivselt situatsiooni uurides ei saa mitte selliseid küsimusi küsimata jätta.
Kust jookseb piir?
Kui palju peaksime meie emakese looduse kätetööd täiustama, et tagada kogu inimkonnale piisava hulga tervisliku ja kättesaadava toidu olemasolu? Kui palju peaksime piirama enda mõjusid loodusele, et säilitada looduse enda jätkusuutlik tootlus meie vajaduste rahuldamiseks?
Rääkides Eesti tasandil sellest teemast, siis selge on see, et ka kõige suurema sünteetikalisandite sisaldustega toidud on keskmise inimese rahakotile sageli päris kurnavad. Mida siis rääkida veel ökotoitudest, mille hinnasilt on sageli 2 korda või enamgi suurem.
Isegi kui saaksime kindlat väita, et ökotoit on tervislikum ning toob meile veidi pikema eluea ning kõrgema elukvaliteedi, siis kui paljud meist suudaksid sellist toitu endale üldse lubada?
Lihtne loogika ütleb, et kui pole raha, et sellist tervislikku toitu osta, siis ei ole sellest tervislikkusest ju karvavõrdki kasu. Ja kui ka leiame raha sellise toidu ostmiseks ning tunneme end sellest küljest justkui paremini, siis tänapäeva ühiskonnas tähendab rahaliste võimaluste vähenemine siiski seda, et meie elukvaliteet ning sageli ka tervis, kannatab läbi muude viiside.
Me ei saa välistada toidust sõltumatuid terviseprobleeme või muid elukvaliteeti mõjutavaid olukordi. Kui kulutame suurema osa sissetulekust tervislikule toidule ja kaotame seeläbi paljud muud kasutegurid, siis mida me tegelikult võidame? Praktikas võib-olla mitte midagi. Võib-olla lähevad asjad hoopiski hullemaks.
Ma ei hakka teesklemagi, et suudaksin teile sellel teemal mingeid põhjalikke soovitusi anda või midagi paikapanevat väita. Küll aga sooviksin näha, et rohkem inimesi panustaksid nende teemade arutlemisele, et see valdkond kiiremini ja paremini areneks. Avalikkuse suurendab finantside eraldamist nende teemade uurimisele ning praktikas käikulaskmisele. See aga tähendab, et lõplike järelduste tegemine tuleb üha lähemale.
Allikas: kaalustalla.ee
