Aita end jälle joonele: kust leida motivatsiooni sportimiseks?
Naisteka tänase päeva külaliskommentaator on Rannamõisa toitumisnõustaja Henri Ruul. Igapäevaselt töötab noor mees Ida-Tallinna Keskhaiglas dietoloogina ning aitab seeläbi soovijatel läbi personaalse nõustamise ka oma enesetunnet ja välimust parandada. Täna on Naisteka lugejatel harukordne võimalus meie kommentaariumis Henrilt nõu küsida.
Kui sind piinab mõni küsimus trenni ja aktiivsete eluviiside kohta, siis jäta see siia artikli juurde ning Henri vastab sellele tänase päeva jooksul. Enne kontrolli kindlasti, kas keegi juba sama murega kirjutanud ei ole! Kui aga soovid midagi toitumise kohta uurida, siis kliki siia!
Kust leida motivatsiooni sportimiseks?
Kui kaua oled sportimisega tegelenud? Tõenäoliselt leidub neid, kes vastavad, et alates 1. jaanuarist, kuid ka neid, kes vastavad, et kes seda mäletab. Rääkimata inimestest, kes sportimisega ei tegele üldse.
Kui minult seda hiljuti küsiti, vastasin, et varajasest lapsepõlvest saadik. Sellele järgnes ’’Kuidas see sind nii noorelt juba köitis?’’ Jah, miks mõni alustab trenni tegemist varakult ja teeb seda ülejäänud elu, kuid teine ei suuda trenni peale isegi mõelda? Kuidas siiski sportimiseks motivatsiooni leida, arutleb enda kogemuste põhjal Rannamõisa toitumisnõustaja Henri Ruul.
Suured eeskujud
Kuigi ma noorena vaatasin alt üles just oma vanematele, siis väga palju inspireerisid mind ka paljud tolleaegsed spordisangarid. Norralane Björn Daehlie tundus nii tugev ja kiire. Ma lihtsalt tahtsin tema moodi olla. Hiljem meeldis mulle tohutult ka Lance Armstrong. Minu esimese treeningkaaslased — mu õed — nägid vist jamasid varakult ette, sest ameeriklase saavutused jätsid neid täiesti külmaks. Õnneks tulid ta halvad teod päevavalgele siis, kui mind juba uued inimesed inspireerisid. Seega ei vähendanud see isu sportimise vastu karvavõrdki.
Teiseks on mul vedanud, et vanemad mulle ja õdedele varakult suusatamiseks ning teisteks spordialadeks head võimalused leidsid. Keegi ei sundinud meid minema spordiradade ega viinud kohe võistlustele, vaid me lihtsalt nautisime seda üheskoos. Tihti isegi hiliste õhtutundideni. Seega positiivne kokkupuude sportimisega noorena on ülioluline. Seda head emotsiooni tuleb hiljem kõigest säilitada.
Ebameeldivad emotsioonid
Kohtun oma igapäevatöös aeg-ajalt inimestega, kes ausalt räägivad, et nad vihkavad igasugust spordi tegemist. See paneb mind mõtlema, et kas spordivarustus või jõusaal on seotud nende jaoks mõne negatiivse kogemusega?
Näiteks võib mõnele inimesele meenutada spordisaal eelmist ebaõnnestumist, kui ta proovis end käsile võtta, kuid see ebaõnnestus. Teisele tekitab treening üht suurt kannatust (’’kõik on nii raske’’), mis paneb tihti nad väga nõrgana tundma. Kolmandale inimesele meenutab sportimine seda, kui palju ta oma keha või väljanägemist vihkab. Sellest, kuidas leida treenimiseks motivatsiooni, olen kirjutanud ka linnuliha.ee terviseblogis.
Otsi üles hea enesetunde allikas
Tänapäeva ühiskond on ehitatud üles võitmisele. Nii loetakse spordiski ainult võite ja medaleid. Spordiklubiga liitub inimene sooviga kaotada kümme kilo või eesmärgiga saavutada pulmadeks ideaalkaal. Selliste eesmärkidega pannakse endale suur pinge peale, mille tulemusena ununeb nauding treeningust või protsessist. Nii aga kaob ju ootus järgmisse treeningusse minna.
Ma usun, et püsivust on raske säilitada ainult enda sisemisest soovist (“Ma teen seda enda pärast, sest 10 kilogrammi kergemana on mul väiksem risk südamehaiguste tekkeks”). Inimene on selleks liiga keeruline. Me vajame selleks ka midagi veel. Kui ma ühelt kliendilt küsisin tema edu valemit, vastas ta, et hea enesetunne ja soov olla eeskujuks oma lastele. Et nad näeksid, kui oluline on olla terve ja osata sellest rõõmu tunda. Nii suureneb treeninguga kaasnevad heaolutunne ja positiivsus, mis omakorda parandab tahtejõudu ja pühenduvust. Otsi üles oma hea enesetunde allikas.
