Hoia oma aju noorena: selleks vajad piisavalt puhkust ja vanu mustreid muutvat mõttetööd

Juba aastal 1890 kirjeldas Harvardi psühholoog William James oma teoses “Psühholoogia alused” (“The Principles of Psychology“), kuidas enamus inimeste isiksus muutub 30ndaks eluaastaks paindumatumaks. Nüüdsel ajal teatakse, et lisaks iseloomuomadustele muutub ka inimaju alates 25ndast eluaastast justkui kangemaks, nõudes uue info talletamiseks suuremaid pingutusi. Õnneks saab oma aju nooremana hoida mitmete nippide ning eluviisivalikute abil.

Kui inimaju on noor ning veel mittetäielikult arenenud, on selles palju paindlikkust, mis võimaldab lastel märksa kiiremini infot omastada ning erinevaid valdkondi õppida. Üheks näiteks sellest on fenomen, kus lapsed suudavad selgeks õppida võõrkeele vaid multifilme vaadates. Sellise soodsa õppimisvõime taga on n-ö värske aju, millesse ei ole eluaastatega jõudnud tekkida sügavaid ühesuguseid mõttemustreid. Lapse aju suudab luua märkimisväärselt rohkem neuroneid ja nendevahelisi ühendusi, millest suuremat osa suudetakse vaevata meenutada ning rakendada. Vanemaks saades hakkavad ajus kindlad mõttemustrid korduma ning mida rohkem me neid kasutame, seda sügavamatesse ajuosadesse need end kinnistavad. Kuna probleemi lahendamisel otsustab aju kasutada vähem energiat nõudvat tuttavat rada, kui kulutada energiat uute mõtteteede loomisele, hakkab muutuma uute asjade õppimine ja värskete ühenduste loomine üha raskemaks.

Keskmiselt 25ndaks eluaastaks on inimajus rohkelt sügavale juurdunud mõtteradu, mistõttu kaotab aju oma plastilisuse. Kuigi täiskasvanud ei suuda enam õppida ja muutuda sama hõlpsasti kui lapsed, on siiski võimalik taastada aju paindlikkust ning muuta isegi lapsepõlvest pärit mõttemustreid. Selleks tuleb teadlikult luua uusi neuronitevahelisi ühendusi ning asuda sammhaaval vanu mustreid murdma.

Aju treenimine olgu meeldiv

Aju plastilisuse suurendamiseks tuleb hakata tihedamini kasutama neid aju osasid, mis on seni jäänud tahaplaanile. Sealjuures peab ettevõetav uus ülesanne olema inimesele vaimselt piisavalt väljakutsuv. Paraku võib ühendusvõimeliste uute neuronite kasvatamine olla esialgu ka füüsiliselt kurnav, mistõttu tuleks tähelepanu pöörata piisavale puhkusele ning hoolsale toitumisele.

Parimateks meetoditeks aju plastilisuse stimuleerimiseks on uue võõrkeele või muusikalise instrumendi õppimine. Muusikaga tegelemine aitab ajul paremini eristada ka lingvistilisi nüansse ning võõrkeele õppimine suurendab tõestatult nii hipokampust kui keelega seotud suurajukoore piirkondi.

Aju võivad stimuleerida ka teistsugused intensiivse energiakuluga ülesanded, mis nõuavad teadlikku otsustamist, probleemide lahendamist, keeruliste kontseptide meelespidamist, planeerimist, strateegia loomist, enesesse vaatamist, emotsioonide reguleerimist ning enesekontrolli ja tahtejõu treenimist.

Kõigi antud meetodite puhul on oluline järjepidevus ning pidev harjutamine, sest vastasel juhul hääbuvad uued mõttemustrid ning inimene unustab õpitu peatselt. Uued neuronitevahelised ühendused saavad tugevneda vaid läbi kordamise ning harjutamise, mis võib lõpuks muuta uue tegevuse igapäevaseks harjumuseks või tüüpiliseks käitumismustriks. Uue harjumuse “sisse käimiseks” kuluv aeg oleneb selle raskusastmest, kuid katsetega on leitud, et keskmiselt kulub vana käitumismustriga võrdselt raskele tegevusele ajukoorde sama tugeva mõttemustri loomiseks 4,5 kuud.

Aju paindlikkuse suurendamiseks tuleb sellele luua ka soodne keskkond, milles saab keha keskenduda uute neuronite loomisele, mitte potentsiaalsete ohtude ennetamiseks. See tähendab, et edukaks õppimiseks peavad olema täidetud juba eelpool mainitud ajule hädavajalikud tingimused nagu piisav toitainete ja vee tarbimine ning puhkus. Sellisel juhul saab aju keskenduda uute mõtteradade loomisele, mitte enda elushoidmise ning ohtude tuvastamisele ning vältimisele.

Allikas: Telegram