Teema, millest ei tihata rääkida: vägistamised Eestis

Eestis langeb koduvägivalla ohvriks igal aastal üle 40 000 naise — selle lausega on alustatud viimase aasta jooksul mitmeid artikleid, kus tahetakse näiteks juhtida tähelepanu küsimusele, et kas peaksime kartma pagulasi, kui eesti naise suurim oht on eesti mees? Vähem on aga räägitud sellest, et üheks väga levinud vägivalla vormiks on seksuaalne vägivald ja kannatajateks ei ole mitte ainult naised, vaid ka mehed ja lapsed. “Räägiks seekord otse ja avalikult muredest, mis on paljudele liigagi sügavale hingesoppidesse peidetud. Räägime otseselt vägistamistest,” kirjutab Telegramile nõustaja ja Moskvas parapsühholoogi doktorikraadi omandanud Teresa Mängel.

Me oleme palju lugenud inimestes peituvatest mustritest, mis määravad elu ja teevad alateadvuses meie eest otsuseid. Kõik need mustrid on püsivalt seotud hirmudega, millest me enamiku ajast isegi mõelda ei julge. Hirmu tasand meie energiasüsteemis on tihti aga nii suur, et meil on lihtsam teha nägu, et seda nagu polekski.

Kuulen inimesi tihti ütlevat: “Aga ma ei karda midagi.” See on eituse faas ja ilmselgelt iseendale valetamine. Eituse faasi on psühholoogiliselt kõige raskem ületada.

Kõik me kardame midagi. Ka poes olles näiteks endale lemmikasja ostmise keelamine on alateadlik hirm millegi ees.

Oma praktikates puutun liigagi tihti kokku inimestega, kes tulevad muredega, mis peakohal laineid kokku löövad, elamise isu kaotavad ja varjutavad viimasegi võimaluse olukorrale lahendust leida. Pikki aastaid tagasi, kui alles alustasin oma praksisega, ei suutnud ma mõista, mis tegelikult neid inimesi kuristiku poole juhib. Miks neid on nii raske peatada ja miks nad põgenevad iseenda eest, iseenda sisse ja veelgi sügavamale. Miks tahetakse istuda nii pimedas hingesopis, kus midagi näha pole?

See on hirm, mille on tekitanud “reetmine” ehk hingevalu lähedase inimese poolt, kes tegelikult peaks olema suurim turvalisuse tagaja ja armastuse andja. Sellise valu tagajärjel tekkinud hirm varjutab inimeste elu. Sellise hirmu energia on nii tugev, et püsib sajandeid ning meie esivanemad, kes selle surres oleks pidanud hauda kaasa viima, on selle aga meile ja meile lastele kanda pärandanud.

Praegu on mul teada sadakond juhtumit, kus inimese elu juhib lapsepõlves või nooruses saadud sügav trauma, kus vägistajaks on oma pere liige. Need inimesed on nagu silmaklappidega põgenevad perutavad hobused, kes kappavad suvalises suunas, suunurgas paanikavaht. Nii tehakse juhuslikke otsuseid ellujäämiseks. Kui aga selline rapsimine ja sihitu hulkumine alateadvuses viimasegi jõuraasukese lõplikult ära sööb, siis algavad tõsised paanikahood, välja pääsevad sügavad hirmud, stress, kurnatus, väsimus, apaatia ja tunne, et elu ongi üks mõttetu asi. Arsti juurest aga tuleb pärast põhjalikke uuringuid vastus: te olete täiesti terve, mida te siin simuleerite sinise lehe saamiseks. Väheke targem arst aga teeb kurva näo pähe ja kirjutab suuri koguseid rahusteid ja uimasteid.

Toon mõningaid karmimaid näiteid. Asjaosalistelt on küsitud luba ja mõningaid olukordi natuke muudetud, et lugu liigagi tuntav poleks. Kuid sisu ja situatsioon on sama.

Meesterahvas, 32-aastane, firmas juhtival kohal, abielus, üks laps ja majanduslik seis hea. Vastuvõtule tulles oli mees nagu kulunud pintsak, mis rippus kuivanud puuokste küljes. Kogu ta elu on olnud üks põgenemine, piin ja pingestatud seisund, kus käib 24 h võitlus ellujäämise nimel. Nüüd sai aga jõud otsa, enam ei jõua hingevalu krampide tagant head nägu teha. Ta jõudis minu juurde klaasistunud silmadega ja sooviga elust lahkuda. Alates kooli mineku ajast 7-aastase poisikesena oli ta olnud vägistada oma isale, vanaisale ja kahele onule. Ema teadis seda ja ütles, et see ongi tema elu. 15-aastasena põgenes ta kodust ja pole siiani oma sugulastega suhelnud. Ta vihkas seda elu ja otsustas seda muuta. Ta pingutas meeletult, et elada täisväärtuslikku pereelu, pakkuda lastele turvalist kodu, turvatunnet ja armastust.

Eluisu sai tal aga otsa hetkel, kui ta sai aru, et vaatab oma 7-aastast poega himura pilguga. Temas oli esile tulnud kohutav muster, mis oli olnud tema kõikidel perekonna meesliini esindajatel, keda ta tundis.

Naine, 46-aastane, viie lapse ema. Abielu tuli armastusest ja peagi oodati esimest last. Mehel olid küll joomatuurid ja töökohaga raskusi, kuid peale lapse sündi pidi kõik muutuma. Muutus aga elu sellel päeval, kui mees tuli joomakaaslastega kõrtsist koju. Mees hoidis oma naist kinni ja lasi sõpradel vägistada. Raseda naise vägistamise eest sai suuremat tasu küsida. Ja nii tuli ilmale viis last. Naine käib küll abi küsimas, et elus püsida, kuid mehe juurest lahkuda ei soovi. Kodune elu olevat nüüd juba rahulikuks jäänud, sest mehel olevat uus äri. Naine ei saavat enam rasestuda.

Üks kurb meenutus. Kui ma sain 12, korraldas ema suurema sugulaste kokkutuleku. Magamisruumi oli vähe ja sünnipäevalaps pandi lemmikonuga ühte voodisse. Onu hoidis jõuga kinni ja vägistas hommikuni. Kui tüdruk emale rääkis, siis sai ta karistada lolluste väljamõtlemiste eest. Järgmise päeva õhtul, kui onu kõigi ees oma lemmikut õetütart kallistada püüdis, jooksis tüdruk hirmust karjudes eest minema, onu jooksis hellitushüüetega järele ja perekond sai kõhutäie naerda onu vallatute naljade üle. Nii juhtus see mitmeid kordi. Oma muret polnud lapsel kellelegi kurta, sest keegi ei uskunud teda. Praegu on naine 36-aastane, kuid kardab kõiki mehi, kes talle käe külge panevad. See on elu pidevas hirmus ja üksinduses.

Kaks puberteedieas venda korraldasid sõpradega pidusid ja vanemad olid alati sellel ajal sugulaste juures. Noorem õeke pidi vendadel silma peal hoidma ja koristada aitama. Aga noorem õeke läks hoopis vendade sõpradele kaubaks. Õekese juttu pidasid vanemad luuluks või kättemaksuks vendadele ja selle eest sai õeke karistada. Nii kestis see hetkeni, kui õeke sai täisealiseks ja lahkus kodust, et mitte kunagi sinna tagasi tulla. Ükski pereliige ei ole teda uskunud, aidanud ega toetanud. Üks vendadest poos ennast aastaid hiljem koduukse ees kastanipuu külge. Õeke aga elab praegu kaugemal Euroopa suurlinnas ega plaanigi kunagi oma perekonda külastada.

Kui tüdruk oli 6-aastane, lasi ema ligi 70-aastasel rikkurist naabrimehel oma tütrele kätt püksi ajada ja sõrmekesi kasutada, seda kõike vastava tasu eest muidugi. See oli võimalus ära elada. Praegu on see naine 54-aastane. Ta on algklasside õpetaja. Ta on üksik, tal pole meest ega lapsi. Ükski öö ei suuda ta korralikult magada. Ema eluajal ei saanud nad läbi ja peale surma käib ema pidevalt naist kummitamas ja näitab ennast unes. Naine kolis ema majast välja, kuid see ei aidanud. Ema süümepiinad on liigagi sügaval ja ta ei saanud ka surres rahu.

Veel õõvastavaid näiteid. Rääkida saab ka juhtumitest, kus ema alaealist poega teenima sunnib ja joomakaaslastelt lapse tehtud suuseksi eest tasu küsib.

Tihedad on juhtumid, kus ema joomakaaslastele oma lapsi seksiks pakub ja üldjuhul ikka pudeli viina eest. Paljud lapsed on sellistest olukordadest üsna ruttu välja pääsenud, kuid nende hingehaavade ravimine võtab kümneid kordi rohkem aega. Mõni aga on jäänud vanematele oma kehaga raha teenima ka täiskasvanuna.

Palju on juhtumeid, kus vägistajaks on mehe sõbrad. Peale vägivaldset seksi ähvardatakse, et kui naine mehele ära räägib, siis tunnistab vägistaja, et naine ise ronis voodisse. Abielu säästmise eesmärgil on naine vait.

On ka “lihtsamaid” juhtumeid, mille sarnaseid toimub tegelikult massiliselt ja on üsna tõenäoliselt juhtunud ka vähemalt kolmandikuga selle artikli lugejatest. 80ndatel aastatel meeldis 6-aastasele tüdrukule vaadata tol ajal levinud nn multikakettaid (plastmassist vidina abil sai slaide liikuma panna). Tema 15-aastasel naabripoisil oli neid palju ja ta lubas neid ka lahkelt vaadata, tingimusel, et tüdruk end paljaks võtab. Täna tüdrukust naiseks sirgunul enda sõnul sellest otseselt füüsiliselt valusaid või ebameeldivaid mälestusi pole (kuigi mõnikord poiss teda ka veidi katsus), küll aga on see kogemus lapsepõlvest mõjutanud oluliselt tema seksuaalsust.

Samuti on tulnud palju ette väiksemate tüdrukute ärakasutamist suuremate tüdrukute poolt, seda nii mängu käigus “süütumalt” kui ka vägivaldsemalt sundides. Ja sama moodi poistega.

Kuidas edasi?

Mind ehmatas ühel päeval teadmine, kui palju on meil vägistatuid, keda on alandatud ja füüsiliselt väärkoheldud oma lähedaste poolt. See arv on liigagi suur. Kuid kuna sellest rääkimine on alati olnud häbiasi, siis on see ka siiani jäänud häbiasjaks. Sellest ei räägita, seda varjatakse. See on hirm.

Selle artikli mõte on hüüda kõikidele väärkoheldud inimestele, et ei ole vaja seda varjata, nüüd võib sellest rääkida ja sellest koormast vabaneda. See, mis meiega toimunud on, pole häbiasi, see on meie elu. Ja on meie otsus, kas me tahame seda muuta või mitte.

Sügavatest traumadest, minevikumälestustest ja piinavatest juhtumitest on võimalik vabaneda ja elada täisväärtuslikku elu.

Kõige olulisem on mõte, et sulle liiga teinud inimest ei tohiks vihata. Viha energia toidab probleemi sügavust. Me ei pea nendele inimestele andestama, aga oluline on mõista, miks see inimene sellise teoga hakkama sai ja miks see situatsioon meie elus on. Lähenema peaks probleemi juurest. Kust selline julmus tuleb, miks see tuleb ja miks see just meieni jõuab? Saades vastused nendele küsimustele, saame neid muresid ka eemaldada.

Enamiku juhtumite puhul saame rääkida päritavatest mustritest, sellest, miks mõni inimene tõmbab ligi ainult vägivaldseid partnereid, miks on kellelgi vägistamine elus oluliseks tegevuseks, miks keegi seda talub ega põgene jne, jne. Kõik need omadused on aga pärit meie esivanematelt ehk ei ole päris meie omad. Me kanname võõrast vastutust ja kannatame selle all.

Traumade alla kuuluvad ka suured ehmatused, autoavariid, õnnetused ja surmakogemused, lähedastega juhtunud traumad või lähedaste kaotamine õnnetuses. Kõik need juhtumid võivad panna elule karmi pitseri, mille all elamine on ülimalt vaevarikas. On tunne, et iga päev vajab pingutamist, et homset näha saaks.

Mida me saame teha, et ennast kvaliteetsele elule tagasi suunata? Kuidas toime tulla karmide kogemustega, mis hingest, meeltest ja kehast lahkuda ei taha?

Murest rääkimine, juba selle väljaütlemine, probleemi olemasolu tunnistamine ja abi otsimine vabastab palju energiat ja pehmendab olukorda. Seega pool teed võiduni on läbitud.

Soovitatav on välja selgitada esivanemate liinides olevad tõrked, kõik situatsioonid ja elu keerdkäigud, mis on võinud tekitada korduvmustreid. Mis on see energiamuster, mida sa kannad, mis ei kuulu sulle ja mis segab sul elada? Oluline on leida üles algpõhjus, kustkohast kõik alguse sai ja miks? Probleem on vaja eemaldada juuretasandilt.

Energeetilised kohad peresüsteemis tuleb õigesse kohta sättida ja võõras vastutusekoorem tagasi anda. Energiad, mis on kinni jäänud, tuleb vabastada, selleks on head hingamistehnikad nagu Vabastav Hingamine ja Super Hingamine.

Üks tõhusmaid vahendeid on konstellatsioonid ja kogemustega konstellöör. Meil on veel kasutada ka Teeta tehnikad ja Access Consciousnessi programm.

Kui organism on stressis ja kurnatud, siis on vaja hakata elujõudu taastama, negatiivseid energiapesasid lahustama ja rakumälu kustutama. Me võime küll situatsiooni lahendada, kuid meie lihastesse ja rakkudesse salvestunud trauma sealt nii kergesti ei kao. Siinkohal tulevad appi energiamassöörid, kes spetsiaalsete tehnikatega tõhusalt halvad mälestused kehast välja ajavad.

Kui meel on aga muserdunud, siis on terapeudi tööks inimene ohvri seisundist välja tuua ja tegutsema aidata. Kasutada saab energiateraapia kanaleid ja kogemustega parapsühholoogi tööd.

Tõhusaks abiks õigeid põhjusi välja selgitada on ka rännakud alateadvusesse, hüpnoosid ja meditatsioonid.

Ülal loetletud protsesside jaoks on meil veel päris palju huvitavaid ja sisukaid tehnikaid, mis on välja töötatud just sügavate probleemide lahendamiseks. Meil on ka palju õppinud ja praktiseerinud terapeute. Iga probleemi jaoks on oma tehnika, seega üks terapeut ja tehnika meie probleeme paraku ei lahenda. Vaja on paljude terapeutide koostööd ja head psühholoogi, kes järjestab arenguprogrammi, oskab soovitada õigeid tehnikaid, hoiab protsessil silma peal ja toetab pidevalt.

Siin on ka teatud ohukohad, mida peab jälgima. Tööde teostamise järjekord peaks olema õige. Kui inimese energeetika on väga nõrk, eluenergiat on vähe, stress ja hirmud on selle laastanud, siis kohe probleemide lahendust pakkuda ei ole soovitatav, sest nõrgale organismile langeb raske koormus ja see võib inimese olemise hoopiski hullemaks teha. Kui aga inimene on ka haige, võib haigushoog hoopis ägeneda.

Sellisel juhul oleks vaja alustada inimese energiate ülestõstmisega, stressi ja kurnatuse likvideerimisega. Alles siis toimub töö esivanemate mustrite ja vastutustega. Meie pere energiad on tugevad ja liiguvad võimsalt ning nõrga organismi võivad nad hoopiski murda. Tihti on aga inimese teadmised nii algelised, et ta ei võta keerukate tehnikate tagajärjel tulnud energiaid ja teadmisi vastu ja see on mõttetu aja ja finantsi kulu. Siis peaks alustama inimese teadlikkuse tõstmisest.

Mida saaks veel teha, et oma organismi turgutada ja kurnavatest protsessidest väljuda?

Selleks, et oma elu väärikalt elada, on soovitatav teada, kes me üldse oleme, milleks oleme loodud, mis on meie potentsiaalid ja millised on looduse poolt tugevad küljed. Teades oma võimeid ja võimalusi, on meil lihtsam valida õiget suunda, millel vabalt ja rahulikult liikuda. Sellisel juhul soovitan ma teha astroloogilisi kaarte, kus näha ka elulaine või Human Designi programmi, mis selgitab välja, milliseks jumal meid disaininud on jne.

Kust saab abi otsida?

• Artikli autori Teresa Mängeli juhitav keskus Taevas ja Maa teeb koostööd üle 20 terapeudiga. [e-mail], 55903155
• www.naisteabi.ee — pakume esmast nõustamist oma olukorra hindamiseks, psühholoogilist ja juriidilist nõustamist ning vajadusel peavarju kriisiperioodiks.
• www.naistetugi.ee — vägivallast on väljapääs, helista 24 h 55 94 94 96
• www.eluliin.ee — emotsionaalse toe telefon [phone]
• Vältimatu psühholoogiline abi, telefon 126
• www.ohvriabi.ee — kuriteoohvrite toetamise ühing

Politsei: suurem osa juhtumitest leiab aset tuttavate või lausa pereliikmete vahel

Saatsime päringu ka politseile, küsides, kui sagedased on vägistamisjuhtumid ja kui paljud neist üldse politseini ei jõua? Samuti – kas on juhtumeid, kus vägistajad end ise üles annavad ja abi paluvad? Mainisime ka, et artikli mõte on julgustada nii kannatajaid kui kannatuse tekitajaid abi paluma, seega ootame ka infot, et kuidas politsei aidata saab.

Vastuse andis Põhja prefektuuri politseileitnant Reimo Raivet:

“Seksuaalkuritegu on väga sensitiivne ja oma olemuselt jõhker kuriteoliik. Vägistamise ohver on emotsionaalselt väga haavatav ning ilmselgelt ei ole paljud kohe valmis on läbielamistest rääkima.

Eelmisel aastal registreeris politsei pisut üle 70 kuritegu vägistamise paragrahvi alusel. Kõik need juhtumid aga kohtuni ei jõudnud, kuna uurimise jooksul ei leitud piisavalt tõendeid selleks, et kellelegi kahtlustus esitada.

Paraku ei pöördu osa kannatanuid kohe politseisse, ent iga kaotatud minut või tund on väga oluline tõendite kogumisel. Vahel oleme kokku puutunud ka olukordadega, kus hiljem selgub, et vägistamisest teatanud naine ei olegi tegelikult kuriteoohvriks langenud, vaid otsustab ka siis süütundest või mõnel muul põhjusel politseisse avalduse teha. Sageli ei mäleta seksuaalvahekorras olnud inimesed eelmise õhtu sündmusi (kuna reeglina on tarbitud rohkelt alkoholi), mis teeb aga uurimise väga keeruliseks, eriti kui puuduvad muud tõendid või tunnistajad.

Suurem osa juhtumitest leiab aset tuttavate või lausa pereliikmete vahel, olukorrad, kus keegi tänaval ründab võõrast, on väga harvad.

Kuriteo ohvriks langemise korral tuleb viivitamatult politseid teavitada, mida kiiremini seda teha, seda suurem on ka tõenäosus kurjategija vastutusele võtta. Kindlasti ei tasu peomeeleolus minna kaasa enda jaoks võõraste inimestega ning jälgida ka oma kaaslaste, sõprade/sõbrannade tegemisi ning võimalusel ühiselt ka koju minna.”

Allikas: Telegram