Lugeja: vaatan neid nunnusid sõbrapäeva-pilte ja mõtlen, kas mees teab, et naine on teda petnud

Avaldasime üleeile lugeja arvamuse, kes ei suuda mõista sõbrapäeva poleemikat. See osutus väga populaarseks. Nõnda potsataski meie postkastis anonüümsust eelistava lugeja vastukaja, mida jagame ka teiega.

Ah, kui palju olen ma valanud pisaraiaid, sest sotsiaalmeedia lausa kihab tähtpäevadel naiste postitustest, kellele on kingitud lillesid, ehteid või spaa-külastusi. Seejuures on iga foto juures pealkirjad ja hashtagid #lovemyman #bestman #luckygirl ja nii edasi. Iga jumala kord mõtlen, miks minul ei vea? Kas ma kujutan ainult ette seda, et olen hea naine? Muide, paljud nunnupildi postitajad on mu head tuttavad ja tean nende elust nii mõndagi. Vaatan fotosid ja mõtlen, kas mees teab, et naine on teda petnud ...

Sõidan meie uue kodu väravast sisse ja kirun endamisi: hoolitsen ju enda eest, käin tööl, kodu on korras ja toit on laual, muus osas pole ka nälga jätnud … Ja siis koitis. Tema teeb ju sama. Ja see on kõik, mida ta minult on oodanud. Miks mina peaksin rohkem tahtma? Sest pildikesed teevad mind kadedaks? Ma olen ju tegelikult õnnelik, miks ma lasen nendel päevadelenda enda tuju rikkuda?

Kuskil nädal enne sõbrapäeva küsis abikaasa nii muuseas: “Kas see sõbrapäev on sul mingi teema?” Kõigepealt kohmetusin — mida ma peaksin vastama? Kui ütlen, et see on mulle oluline, siis võtan vastu lilled, mis pole tulnud südamest. Kui vastan eitavalt, siis pole mul õigust kadestada kõiki neid naisi, kes jagavad nunnusid pilte. Seetõttu küsisin talt vastu: “Mis värk sul sellega on?”

Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles välja kõik, mida mul oli vaja kuulda. Küll veidi närviliselt, aga tema jutt kõlas nii: kõik, mis ma teen, teen ma meie jaoks. Tõin sulle eile värskeid sõõrikuid. Kas sa ootasid seda? Või pigem eelistad saada sellistel tähtpäevadel lilli, sest kõik saavad? Sa olid ju väga õnnelik sõõrikute üle, sest ei osanud neid oodata.

Olgu, ma saan aru, et leidub ka mehi, kes ostavad sõbrapäevaks kingitusi seetõttu, et soovivad seda teha. Kuid, olgem ausad, 90 protsenti meestest külvavad naised üle kinkidega, sest nad PEAVAD. Ja 90 protsenti naistest vihjasid juba uue aasta alguses, et ära jumala pärast unusta valentinipäeva.

Seejuures meenus mulle, et olen olnud üks “neist naistest”. Nimelt hakkasin kolme aasta eest nutma, sest ei saanud temalt lilli. Ohates läks mees poodi, tõi sealt lilled, millest ma ei tundnud aga mingisugust rõõmu. Tegin neist pilti … Ja lisasin kõikvõimalikud hashtagid. Paneb mõtlema, kas sotsiaalmeedias nähtav on ka päriselt nii nunnu ja ilus.

Loomulikult on tähtpäevi, mida võiks meeles pidada. Meie pulma aastapäeva pole ta kunagi ära unustanud. Ja teinekord jalutab ta Säästumarketist välja lilleõiega. Või pistab magavale rasedale naisele sõõrikud nina alla. Ja ma armastan teda selle eest.

Kui ma mõtlen kõigele sellele, mis mu elus tänu temale on … Siis hakkab piinlik: kuidas ma üldse julgen teinekord niimoodi mõelda? Abikaasa teeb ju kõik selleks, et oleksime õnnelikud. Ja patt oleks soovida rohkemat. Ja ma tänan teda selle eest, et ta vahepeal mind n-ö roosast mullist maa peale tagasi toob. Ta ei vääri seda stressi.