Heli Künnapas: kas emaks saab sünnitades või abielludes?

Lahvatanud on suur skandaal aasta ema tiitli väljaandmisega. Nimelt kuulutas Naisliit välja konkursi, mille tingimuseks on, et aasta emaks kandideerija peab olema abielus.

Seitsmesed Uudised märgivad, et selle nõude vastu on üles tõusnud feministid. Mina küll ennast feministiks ei pea, kuid usun, et see nõue on täiesti jabur. Pean ennast lihtsalt naiseks, kes usub, et naised alahindavad ennast tihtilugu ning seda tuleb parandada.

Aasta ema tiitli sidumine abieluga saadab naistele sõnumi, et emaks olles on olulisim hoida abielu. Kuidas me saame samal ajal julgustada vägivaldses suhtes naisi oma mehe juurest põgenema?

Liisa Oviir selgitab, et algselt oligi aasta ema tiitli väljaandmise eesmärk hoopis kaitsta abielu.

Ütlen kohe, et olen väga abiellumise poolt! Nii poolt, et olen seda kohe kaks korda teinud. Olgu — nali! Praeguse abikaasaga abiellusin tõesti alles eelmisel suvel, kui meie neli last kõik juba ise ringi sibasid. Vanim oli selleks ajaks seitsme- ning noorim kaheaastane. Seega ei ole mu siinne arvamus kuidagi isiklikust huvist lähtuv.

Pigem on küsimus: kas emaks saadakse sünnitades või abielludes? Kui aasta ema tiitel on abielu väärtustamiseks, siis miks mitte nimetadagi see aasta abielu tiitliks. Sel juhul peaks aga hindama ka meest ja tema panust ühisesse pereellu.

Kui tiitel on aasta ema, siis minu jaoks on väga loogiline, et hinnatakse naise hakkamasaamist emana. See kaasab muidugi naise tegemisi kõigis eluvaldkondades, sest heaks emaks olemiseks peavad ka kõik teised osad sinu elus paigas olema ja jooksma. Ilmselt on raske olla hea ema, kui sa ennast ei hari, kui su lastel pole süüa-riideid-kodu jne. See kõik on aga naisest endast tulenev, teostatav ja mõjutatav.

Nõukogude aja lõppemise mängu toomine töötab minu jaoks just vastupidiselt. Usun, et sel ajal venitati edasi palju abielusid, mis oleks tulnud lõpetada. Usun, et paljud naised oleksid pidanud püsti tõusma ja OMA LASTE KAITSMISEKS lahutama. Tol ajal arvati teisiti ja see tähendab, et meil on praeguseks hunnik täiskasvanuid, kes pole näinud õnnelikku pereelu ega oska seega seda ka ise elada.

Kas need lapsed oleksid praegu vaimselt tervemad, kui oleksid kasvanud vaid koos ühe vanemaga? Või on meile kasulikum, et meil on suur hulk täiskasvanuid, kes on kasvanud küll abielus vanemate juures, kuid on näinud aastaid… aastakümneid, kuidas vanemad omavahel läbi ei saa ja elavad koos vaid sellepärast, et see on õige?

Me elame ajastul, kus meeste roll on suuresti muutunud. Meeste tööd ja vastutus on teine kui 50 aastat tagasi. Seega on kahjuks tavaline, et rollide ja vastutuse jagamine kodus ja töödes tekitab segadust. Kui keegi perekonnas tekkivatele pingetele vastu ei pea, siis on see enamasti mees ning naine jääb üksi lapsi kasvatama. Jah, usun, et see on kõigi vaimse tervise huvides aegajalt õigem otsus. Siiski tähendab see naisele suuremat vastutust. Kui ta nüüd sellega üksi hakkama saab, aga aasta ema tiitli kandidaadiks ei sobi, sest kõrval pole abikaasat, kes varem pere ja laste arengut ei toetanud, siis siin pildil on midagi valesti.

Aasta ema tiitli sidumine abieluga saadab naistele sõnumi, et emaks olles on olulisim hoida abielu. Kuidas me saame samal ajal julgustada vägivaldses suhtes naisi oma mehe juurest põgenema? Kuidas julgustame naisi lahkuma mehe juurest, kes kasutab laste suhtes vägivalda? Kuidas räägime naistele, et ei pea kannatama alkohoolikuks muutunud meest?

Kuidas me seda kõike teeme, kui pidupäeval näitame, et enda terviklikkuse, kodu ja laste kaitsmise ja hoidmise asemel on olulisem OLLA ABIELUS???

Käsitlesin osaliselt seda teemat oma veebruaris ilmunud romantilises lühiromaanis “Mu koju tood sa”. Fakt on see, et meil on liiga palju naisi, kes ei oska või ei suuda lahkuda mehe juurest, kes kahjustab nii naist ennast, kui lapsi. Praegune olukord süvendaks veelgi sellises olukorras naiste arusaamist, et nad peavad abielu päästmiseks kõike taluma.

See ei ole õige!

Et keegi valesti aru ei saaks — ma ei propageeri lahutamist! Minu sõnum on, et emana on mu esmane ülesanne lastele pakkuda armastust, turvalisust ja eeldusi arenguks. Abielu ei ole selle eeldus, ega tohi olla ka seda takistav. Abielu on minu suhe mu abikaasaga ning ei näita kuidagi seda, milline ema ma olen! Tore on, kui suudame koos abikaasaga lastele luua armastava ja hooliva kodu, aga kui see nii ei oleks, siis lapsevanem vastutab esmalt ikka oma laste eest, kelle ta on siia ilma toonud.

Emaks saadakse sünnitades (või lapse eest muul moel vastutust võttes!), mitte abielludes!

Heli Künnapase blogi leiad SIIT!