Närvid läbi? Ei, sul võib hoopis ärevushäire olla — mis on selle sümptomid ja kust saada abi?

Sa üritad kõike kontrollida ega suuda kiiresti otsustada. Saa tuttavaks, need on ärevushäire esimesed sümptomid.

Üheks ärevushäire sümptomiks võib olla seisund, mis tekib olukordades, kui me eeldame sündmuste ebameeldivat kulgu. Erinevalt hirmust, mis tekib reaalse ohu puhul, ei ole see seotud millegi konkreetsega.

Tänapäeval soodustavad hullumeelne elutempo, majanduslikud kataklüsmid ning sotsiaalne kaitsetus ärevuse tõusu. Selle ilmingutega puutub kokku igaüks ning see on täiesti normaalne. Tänu sellele psühholoogilisele iseärasusele ongi inimene liigina ellu jäänud. Ärevus paneb meid tervise eest hoolt kandma, lapsi ohu eest kaitsma, hästi töötama ning üleüldse edasi liikuma. Kui see aga muutub kontrollimatuks, jääb inimene ilma võimalusest elada normaalset elu ning tegeleda harjumuspäraste töödega.

Nüansid

Ärevuse aktiivseid ilminguid on tavaliselt võimalik näha. Näiteks käib inimene kaootiliselt toas ringi, kopsib pidevalt pastakaga lauale, sasib oma juuksesalku või keerutab nööpi. Ent on olemas ka füsioloogilised, võõrale silmale nähtamatud tundemärgid: üldine nõrkus, käte ja jalgade värinad, suu kuivus, seedehäired, öised õudusunenäod, keskendumise raskused. Kui sa kardad midagi, siis su keha ei saa aru, kas oht on reaalne või on see vaid sinu ettekujutuses. Seetõttu asub organism igaks juhuks valmisoleku seisundisse — ta peab kaitsesse asuma või siis kõigest väest jooksu pistma. Hingamine sageneb ja on pinnapealne, süda lööb kiiremini, lihased tõmbuvad pingesse. Eriti keerulistes olukordades võib isegi palavik tõusta.

Aita ennast

Eristamaks reaalset ärevust õigustamata ärevusest, tuleb vaid endalt küsida: kas on midagi, mis hetkel ohustab sind või sinu lähedasi? Tavaliselt alaneb ärevuse tase märgatavalt pärast vastamist. Näiteks, kui sinu ees seisab suur koer ja sa ei tea, kuidas ta järgmisel hetkel käitub, siis see on reaalne oht. Kui sa aga istud kodus ja mõtled, et välja minnes võivad sind rünnata hulkuvad koerad, on sul võimalus välja mõelda, kuidas selle olukorraga toime tulla. Suur hulk ärevust tekitavaid tegureid on nn taustategurid: me muretseme oma tervise, rahapuuduse, töökaotuse, vananemise jms pärast. Nendega tuleb kohe võitlusse asuda. Võta ette arsti juurde minek, hakka oma sisse- ja väljaminekuid jälgima, omanda uus elukutse, õpi keeli …

Riskitsoon

Ärevus võib tekkida igas vanuses, sealhulgas ka väikelastel. Enamasti aga kannatavad ärevushäirete käes 25-45aastased naised.

Just sellel ajal lasub neil tohutu sotsiaalse vastutuse koorem. Mõningad spetsialistid on arvamusel, et see pole kaasasündinud, vaid omandatud eripära, mis kujuneb välja ühiskonnas levinud ettekujutusest, kuidas peab naine käituma. Enamik naisi üritabki selle järgi elada. Nad ei analüüsi ega hakka vastu. Nad isegi ei aima, et paljud nende seast saavad sellele kõigele lisaks kaasa ka ärevushäired.

Kõrvaldame probleemid

1. Kõige levinum muretsemise põhjus, mis tekib teadmata kust, on halb uni. Seetõttu tuleks ärevusega tegeledes alustada oma režiimi korrigeerimisest. Peab mitte üksnes korralikult välja magama, vaid voodisse heitma ja sealt ka tõusma ühel ja samal ajal.

2. Sageli tekitavad meis ärevushoogusid teised inimesed (vingujad, pessimistid, alati rahulolematud sõbrad). Sellisest mürgisest ümbrusest tuleks vabaneda. Ei maksa takka kiita jutte seeriast „kõik on halb ja läheb veelgi halvemaks“. See mõjutab tegelikult väga tugevasti inimese psüühikat.

3. Loobu selliste uudiste, programmide ja seriaalide vaatamisest, kus on juttu tapmistest ja igasugustest muudest vägivaldsetest sündmustest.

4. Ärevaid mõtteid aitab peatada „kartuste päevik“. Kirjuta üles oma tunded. Millal sa tunned ärevust (aeg, koht, asjaolud) ning mõtted, mis sul sel hetkel pähe tulevad. Nii on hulga lihtsam välja selgitada ärevuse tõelised põhjused (väsimus, magamatus, halb ilm …).

5. Võitlemaks ärevusega võta appi oma nutiseadmed. On olemas palju rakendusi, mis valivad lõdvestavat muusikat või pakuvad välja rahustavaid hingamisharjutusi.

Pärilikkus

Lapsel pole üldse arenenud kriitilist mõtlemist. Seetõttu suhtub ta toimuvasse kui sündmuste arenemise ainsasse varianti. Laps kopeerib üheselt ja jätab meelde vanemate käitumist — nende reageerimist toimuvale, nende omavahelisi suhteid, argiharjumusi. Midagi võivad ju vanemad tema eest varjata, ent ärevust pole paraku võimalik peita. Kui öelda, et ärevust võib pärilikuks pidada, siis see polegi nii suur liialdus. Uudistele ja sündmustele reageerimine, harjumus kõike sada korda üle kontrollida, liigne ettevaatlikkus ja isegi hirm on ärevate vanemate kasvatuse tagajärg. Just seetõttu on nii oluline õppida oma tundmusi juhtima ning õpetada seda ka lapsele.

Tema ja temake

Kõrgenenud ärevusastmega naine suhtub reaalsusesse läbi lõputute „kartuste“ prisma ning mõtleb alatasa oma „raskele tulevikule“. Sellises seisundis pole tal lihtsalt võimalik olla tundlik partner ega reageerida adekvaatselt mehe sõnadele ja tegudele. Näiteks, kui naise ärevus on seotud mehe hüpoteetilise truudusetusega, asub ta välja mõtlema kõikvõimalikke variante. „Mis ta nüüd teeb? Kus? Millise tuttava naise on ta oma armukeseks valinud?“ Nii hakkab ta uskuma truudusetust, mida pole olnud ning asub suhtlema juba petetud naise positsioonilt. See aga just võibki partnerit provotseerida teist naist otsima.

Lihtsad retseptid ärevuse vastu

1. Ärevuse eest peab põgenema! Sportimine aitab toota endorfiine, mis võitlevad edukalt igasuguse masendusega. Vaid kaks pooletunnist treeningut nädalas ja tuju lähebki paremaks.

2. Ärevus on üks märkidest, et ei ole suudetud ennast realiseerida. Kui suudad lahendada suuremaid ja huvitavamaid ülesandeid, siis püstita enda ette veelgi mastaapsemaid eesmärke. Koosta tegevusplaan paljude väiksemate alapunktidega ja asu neid realiseerima. Vahel aitab ärevusest vabaneda ka see, kui küsid palka juurde, vahetad tööd või sõidad puhkusele.

3. Kui on olemas üks teatud konkreetne ärevust tekitav olukord, katsu see asjalikult lahendada. Kaasa lähedasi ja sõpru, kellega saad olla täiesti avameelne ning üritage koos leida erinevaid otsuste variante. Nii saad ka võimaluse oma probleemile kõrvalt vaadata.

4. Kui tunned ärevust kasvamas, ürita peatada see, mis seda tingib. Kas see tärkas jutuajamisel lapsega? Pea vahet ja rääkige edasi siis, kui oled rahunenud. Kui sul on bussis ebamugav, ära sunni ennast vajaliku peatuseni sõitma, mine lihtsalt varem maha jne.

5. Kui ärevus on muutunud juba väljakannatamatuks, tasub anda tunnetele voli. Karju, nuta, lõhu nõusid, tao rusikatega patja (see on eriti kasulik tegevus agressiivsusest vabanemiseks). Muidugi ei tasu seda kõike teiste nähes teha, ent kodus on see suurepärane vabastav meetod.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, aprill 2017