Ideaalse kaalu võti: ükspäev sõin ainult ühe õuna ja võtsin sellest juurde!

Katkend Nadja Hermanni raamatust "Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle".

Olen tähele pannud, et kui kirjutan või räägin kehakaalust, on vähesed kuulnud vee kogunemisest organismi. See on tihti põhjuseks, miks ei suudeta oma kaalu kontrollida.

Inimese keha peamine koostisosa on vesi, ja organism suudab lühikese ajaga mitu liitrit vett talletada. Veest tulenevalt võib kehakaal kõikuda päevas kuni 3 kilo, mõnikord isegi rohkem (kuni 5 kilo).

Üks kilo rasvkude vastab umbes 7000 kcal-le. Keskmise pikkuse ja kaaluga inimene, kes vajab päevas umbes 2000 kcal, kuid vähendab kalorikogust 1000 kcal-le päevas, kasutab oma rasvakogusest päevas ära ligi 140 grammi. Järelikult kaotab ta umbes kilo rasva nädalas. Probleem on selles, et selline kaalukaotus jääb keha veesisalduse loomuliku kõikumise piiresse. Näiteks on võimalik, et inimesel, kes sööb kolm päeva väga vähe ja kaotab selle ajaga umbes pool kilo rasva, koguneb samal ajal kehasse üks liiter vett, ja kui ta siis kaalu peale astub, on ta üllatunud: kolm päeva näljas oldud ja pool kilo juures?!

Teisalt on üsna tavaline, et dieedipidamise algul kaotatakse kiiresti mitu kilo ja seda just vee arvelt. Nimelt seovad süsivesikud kehas hulgaliselt vett ja annavad kiiresti energiat. Nende veevarude kallale läheb keha esimesena, enne kui asub rasvareserve tarvitama, seetõttu lastaksegi hulk vett vabaks, ent niipea, kui toitu tuleb piisavalt, paigutab keha vee taas reservuaaridesse. See on üks põhjus, miks on tekkinud müüt niinimetatud jojo-efektist.

Kaalu tegeliku languse kindlakstegemiseks on vaja end pikema perioodi vältel regulaarselt kaaluda. Asi ei käi nii, et täna ei söö ja juba homme kaalun vähem. Muidugi võib ka juhtuda, et ühel päeval sööd kõhu korralikult täis ja järgmisel päeval kaalud vähem, sest kas tänu hormoonidele või millelegi muule on üleliigne vesi kehast just väljutatud. Ühe päeva kaalunumber pole seega mingi näitaja.

Vee vähese kõikumise põhjused organismis on järgmised:

• joodud vedeliku hulk: see toimib vastupidiselt, nimelt: mida vähem juua, seda rohkem vett organismi koguneb;
• temperatuur: kuuma ilmaga koguneb paljudel inimestel vesi jalgadesse ja/või kätesse;
• hormoonid: mõnel naisel koguneb enne menstruatsioonitsükli algust vesi teatud kehaosadesse (sellest ka näiteks pitsitustunne rindades, punnis kõht jne);
• sport: tihti tekitab sportimine lihastesse pisivigastusi ja neis lihaspiirkondades tekivad tursed;
• soolane toit: seob lühiajaliselt vett;
• higistamine: saunas või intensiivse sportimisega võib keha kaotada lühikese ajaga paar kilo vett.

Vee suurema kõikumise põhjused võivad olla järgmised:

• hormoone mõjutavate ravimite (nt kortisoon või rasestumisvastased tabletid) tarvitamine;
• haigused, nagu näiteks kilpnäärme alatalitlus (ravimatu);
• toitainete (nt valgud ja vitamiinid) puudus;
• mõne toiduaine talumatus.

Tuleks teada, et vee koguse kõikumine organismis pole seotud tegeliku ülekaaluga. Kui inimene võtab vee kogunemise tõttu äkki mõne kilo juurde, tähendab see sama vähe ülekaalu, kui seda on inimesel, kes astub raskes talvemantlis kaalule ja avastab siis, et on mõne kilo juurde võtnud. Isegi kui vee kogunemine tekitab ebamugavustunde, ei ole paanikaks põhjust ega pea kohe dieetidest abi otsima. Vastupidi, dieet võib normaalset rasvaprotsenti kehas sedavõrd langetada, et pärast seda, kui kogunenud veest on lahti saadud, võib kaal äkki drastiliselt langeda. Kas tegemist on organismi kogunenud veega või rasvakihiga, tunneb ära näiteks selle järgi, et kudedesse kogunenud vee puhul jätab püksirihm või sokikumm nahale survejäljed. Ka siis, kui kaal väga kiiresti tõuseb, on tõenäoliselt tegemist organismi kogunenud veega. Kui normaalkaalus inimene sööks oma päevasest vajadusest kaks korda rohkem, tõuseks ta kaal päevas ainult 300 grammi ringis. Seega inimene, kes võtab nädalas mitu kilo juurde, ilma et ta oleks oma söömisharjumusi eriti muutnud, võib eeldada, et asi on organismi kogunenud vees.

Kui suurem vee kogunemine organismi ilmneb äkki ja sel pole mõistlikku seletust, tuleks kindlasti pöörduda arsti poole, et välja selgitada, kas tegemist on mõne haigusega või toitainete puudusega. Mingil juhul ei tohi ilma arstiga nõu pidamata haarata kohe vee väljutusvahendite järele või otsida abi dieedist.

Järgnevalt püüan kirjeldada, kuidas kulgeb nii mõnegi inimese kaalulangetamine.

Inimene, nimetame teda Mari, otsustab hakata rohkem trenni tegema ja vähem sööma. Esimestel päevadel kulutab ta keha ära süsivesikuvarud, väljutab mitu liitrit vett ning nii kaalub Mari esimese nädala lõpuks 2–3 kilo vähem. Maril on hea meel: „Näe, toimibki! Tuleb jätkata!” Ta teeb hoolsalt trenni ja sööb veelgi vähem. Sportides kasvab valguvajadus, lihaskudedesse tekivad rebendid ja organismi vajadus valgu järele üha tõuseb. Mari sööb aga põhiliselt puu- ja juurvilja, sest peab seda tervislikuks. Nii tekib tal aga aegamööda valgu puudujääk. Kui valke on vähe, hakkab vesi organismi kogunema ja kaal enam rasvakadu ei näita, ja kuigi Mari teeb endiselt kõvasti trenni ning toitub tagasihoidlikult, kaal enam ei lange, pigem isegi veidi tõuseb.

Nüüd tulevad mängu head sõbrad-tuttavad, kes seletavad asja umbes nii: „Selge, su keha on näljarežiimil, ta talletab kõik, mis sa talle annad!” Mari hakkab seepeale jälle rohkem sööma, valgutase tõuseb, ja lõpuks väljutab keha kogu üleliigse vee. Kuigi Mari sööb nüüd rohkem, ta kaal ei tõuse, vaid isegi natuke langeb. Ahah, mõtleb Mari, ma sõin enne tõesti liiga vähe, et alla võtta. Kuna Mari pöördub seepeale oma endiste toitumisharjumuste juurde tagasi, hakkab ta kaal jälle pisitasa tõusma. „No ongi nii,” ütlevad head sõbrad-tuttavad, „keerasid oma nälgimisega ainevahetuse tuksi. Niipalju siis kaalulangetamisest.”

Sellest kogemusest õppis Mari, et kui ta liiga vähe sööb, läheb keha näljarežiimile ja ta võtab kaalus juurde. Ta võtab aga juurde ka siis, kui ta rohkem sööb. Seega, ükskõik mida ta teeb, tema kaal ei lange. Mida oleks Mari pidanud siis tegema, et kaalust allavõtmine oleks õnnestunud?

1. Ta poleks tohtinud minna nii rangele dieedile ja loobuda olulistest toitainetest, mis tekitasid organismis vee suuri kõikumisi. Leebema dieedi korral oleks ta kaal hakanud aeglaselt langema.
2. Sellise range dieedi korral oleks ta pidanud olema arsti järelevalve all, laskma teha vereanalüüse, tarvitama vitamiine ja võtma juurde valke. Sel juhul poleks organismi nii palju vett kogenenud, ja tugev kaalulangus oleks ilmselt jätkunud.
3. Tagasilöökidest hoolimata oleks ta võinud oma ranget dieeti jätkata, sest vee kogunemine oleks pidanud ühel hetkel lõppema. Vaatamata üleliigsele veele oleks kaal pidanud hakkama rasvakaotuse tõttu kahanema.

Niiviisi toimivad kahjuks vähesed. Tegelikult on viimases punktis toodu pigem teoreetiline võimalus, sest kauakestev toitainete puudus võib organismile olulist kahju tekitada.

Paljud ei oska arvatagi, et valgu puudus võib viia selleni, et tavapäraselt igati kasulikuks peetav treening annab vastu­pidise tulemuse, põhjustades isegi lihasmassi vähenemist. Lihasmassi kasvatamiseks on vaja esiteks anda lihastele koormust, sest see annab kehale signaali, et lihaseid tuleb kasvatada, ja teiseks küllaldaselt ehitusmaterjali ehk valke. Lihastele antava koormusega kaasnevad aga tihti väikesed vigastused, mida keha peab parandama. Kui selleks puudub materjal, on keha sunnitud viga saanud lihasmassist loobuma.

Kui aga inimene sööb nii vähe nagu meie näite Mari, ei saa ta piisavalt valke, ja kui ta lisaks heas usus hoolega trenni teeb, võib ta kaotada lihasmassi isegi kiiremini ja rohkem kui ilma trennita. Võimalik, et Maril jätkub lihasmassi kahanemine isegi pärast ranget dieeti ja tugevat trenni ning ta energia­vajadus langeb veelgi.

Valguteema pole mulle võõras. Olen rõõmus, et olen praeguseks oma rasva loogikast peaaegu lahti saanud ega ole (taas) langenud tavapärasesse dieedilõksu. Pärast seda kui olin umbes kuus kuud söönud 500 kcal päevas, oli mu kehaline seisund küllalt hea selleks, et alustada trenniga. Alguses tegin kodus jõutrenni. Sõin väga vähe ja võtsin tublisti alla ning lootsin, et kui ma nüüd veel 500 kcal trenniga ära põletan, kaovad mu kilod veelgi kiiremini. Mõeldud, tehtud. Esimesed paar päeva asi toimis, siis aga kaalulangus seiskus.

Mu kehakaal oli 19. aprillil, kui alustasin treeningut, 107,3 kilo. Neli päeva hiljem oli see langenud 105,2 kilo peale. Olin rõõmus, isegi kui teadsin, et võtta nelja päevaga 2 kilo alla on paljuvõitu, ja et üks kilo sellest on ilmselt vesi. Siiski lootsin, et mu kaal langeb samas tempos. 9. mail, ehk kuusteist päeva hiljem, kui olin endiselt tarbinud vaid 500 kcal päevas ja teinud iga päev tund aega trenni, näitas kaal 105,3 kg.

Varem oleksin kindlasti arvanud, et kui selline range dieet mind ei aita, on keha läinud näljarežiimile, ja tõenäoliselt käega löönud. Nüüd aga lasin teha vereanalüüsi.

Tuli välja, et trenn oli tõstnud valguvajadust ja et mu 500 kcal ei suutnud seda katta. Muide, see oli ainus kord kaalu­langetamise jooksul, kui tundsin end kehvasti, esines vereringeprobleeme ja juuksed hakkasid välja langema. Kõik see kestis küll ainult kaks nädalat, aga sel ajal jäi mu juukseharja külge tõepoolest ehmatavalt palju juukseid, nahk oli kuiv ja kahvatu ning olin pidevalt väsinud. See oli mulle heaks õppetunniks, sest kogesin, mida alatoitumine tähendab ja kui oluline on jälgida, et organism saaks kõik vajalikud toitained kätte.

Pärast seda kui olin arstiga nõu pidanud, otsustasin kalori­kogust poole võrra suurendada ja tarbida iga päev 150 grammi valke. Järgnevatel nädalatel sain samm-sammult lahti organismi kogunenud veest ja kaotasin mitu kilo, nii et 18. mail näitas kaal 100 kilo. Sain ka muudest vaevustest lahti ja tundsin end taas tegusana.

Kaal langes katkematult ja vastas üldjoontes püstitatud eesmärgile, kuid päevade lõikes esines 1–2-kiloseid kõikumisi, mõnikord püsis kaal mitu päeva samal tasemel või isegi tõusis veidi — ja seda kõike hoolimata tõsiasjast, et tarvitasin iga päev ühepalju kaloreid. See tõdemus tuli mulle kasuks, sest varem olin arvanud, et tarvitseb mul vaid paar päeva söömata olla, kui saangi kohe paarist kilost lahti. Ma nimelt ei teadnud, et need paar kilo on tegelikult vesi, mis võib kohe uuesti kogunema hakata. Kulutades päevas ligi 2000 kcal, on mul võimalik päevas kaotada 280 grammi rasva ainult juhul, kui olen söömata. Kui pärast ühepäevast paastu näitab kaal 2 kilo vähem, on sellest tegelik kaalukadu ainult kümnendik.

Rohkem infot raamatu kohta leiad Varraku kodulehelt!