Inimesed on erinevad — lisaks suitsiidikutele on alati olnud neid, kes ihalevad igavesti elada!
Puhast siirust, nagu siirast räpasust, ei ole olemas.
Inimelu on habras.
Inimene peaks ilma õhuta suutma elada umbes kolm minutit, ilma veeta kolm päeva ja ilma toiduta kolm nädalat. See on ekstreemmatkajate kolme kolme reegel. On teada ka juhtumeid, kus veeta on 8–10 päeva hakkama saadud, toiduta mõni näljahädaline või anorektikki kuid. Nullunega peaks keha üles ütlema 8–10 päevaga, kuid kaasaegsetes ühiskondades kannatavat enamus inimesi kumulatiivse unedeprivatsiooni all, seega ei pruugi tänapäeval nädalase magamatusega ellu jääda.
Inimelu on habras.
Sylvia Plath kirjutas mingist oma suitsiidikatsest ühes luuletuses:
„I swam out in the sea as far as I could, but it just spat me out like a cork.” (eesti keeles — “Ujusin meres nii kaugele, kui suutsin, ent vesi lihtsalt sülitas mu pinnale kui korgi.”) Mõni aeg hiljem pani ta pea ahju ja suri.
Lapsena, maal vanaema juures, kuulsin külanaiste juttu ühest kaugest naabrist Maiest, kellele oli mustlane noorena ennustanud, et ta sureb uppumissurma. Maie kartis elu aeg vett ja ei käinud kunagi isegi ujumas. 63-aastasena komistas ta üksi kodus olles ja tõmbas hinge ahmates tee kurku ning suri.
Vesi on vesi.
Neli maja enne mu algkooli oli üks esimese korruse korter, kus kunagi tuli ei põlenud ja aastaid olid paksud tumerohelised kardinad akende ees. Mu pinginaabrile oli ta ema rääkinud, et seal elas kunagi üks naine, kes oli oma abikaasa petmisest teada saades hulluks läinud, pudeli äädikat ära joonud ja proovinud end vanni uputada, kuid neljanda korruse naabrid kutsusid ebainimlike röögete peale politsei ja naine suri kolm päeva hiljem siseorganite söövituste tagajärjel haiglas.
Tunne oma keha ja inimelu haprust. Kolm päeva ilma veeta tunduks valutum, aga teise inimese valikute põhjuseid ei pruugi lihtsalt näha.
Kunsti viljelemine ja laste sünnitamine pidavat olema inimeste püüd jätta endast jälg maailma ning seekaudu justkui igavesti elada. Inimeste tahtmised on erinevad.
Lääne ühiskondades on surma otsestest põhjustajatest üsna, kui mitte päris, esikohal retseptiravimite tüsistused, aga väidetavalt peaks seda pilti laiemalt vaatama, sest suur osa neid retseptiravimeid, mis inimesi mingi hetk oma kombinatsioonides tapavad, on enne seda neid vana aja surmavate haigustega mitu aastat elus hoidnud. Progress meditsiinis on aidanud keskmist eluiga tunduvalt pikendada ehk fuck you, Darwin, et ainult tugevamad jäävad ellu. Ülejärgmiste põlvkondade eluiga võib olla õigeid tablakaid mugistades nende vanavanemate omast kaks korda pikem. Või mõtleski Darwin just hoopis seda — kohandumist. Millega iganes. Et vaid ellu jääda. Üks- kõik kuidas. Ükskõik millisesse ellu.
Inimesed on erinevad. Lisaks suitsiidikutele on alati olnud neid, kes ihalevad igavesti elada. Nagu siis saaks midagi rohkem. Aega? Aga aega milleks? Mida inimesed oma eludes siis ära teha jõuaks? Unistused ja eesmärgid, eks, et need saaksid siis kõik valmis ja siis võiks rahus surra. Võibolla on kõik unistused ja soovid hoopis püüd sõnastada või määratleda õnne ja õnnelikkust, ilma et peaks nende puudumist endale tunnistama. Et kui mul on nii ilus auto või nii hea töö või nii suur maja või nii ägedad sõbrad või nii cool abikaasa või nii laialdane tuntus, et siis saabub õnn.
Ja siis sa püüdled selle misiganes ülla või naeruväärse unistuse poole, kuni sa selle lõpuks saad ning avastad, et õnn ei tulnud kaasa. Siis hakkab piinlik, et millestki nii tühisest ja väikesest sai kunagi üldse unistatud. Iga järgmine unistus peab olema suurem või sügavam. Ja nii saab veeta ükskõik kui pika elu — oodates suures plaanis unistuste täitumisi, mis igapäevaselt tähendab järgmiste päevade või nädalte või kuude ootamisi või labastades: lihtsalt agaralt rügades surma oodata. Küll ikka inimesed vaevuvad!
Aga kõik inimesed, keda ma tunnen, tahavad midagi. Siiralt! Ja ma usun, et nad päriselt tahavad neid asju ja et nad ise usuvad, et see suur õnn saabub ja see usk, et see suur õnn kunagi tuleb peale rasket tööd või punnimist või joppamist või õnnistust, hoiab nad seni semi-õnnelikena, kui õnne ennast veel ei olegi.
Ma olen peaaegu kade, aga rohkem ma siiski imetlen kõiki neid ini- mesi, kelle siiraid unistusi ja soove olen kunagi näinud. Sest mina tõesti ei oska enam. Iga kord, kui ma olen näinud kedagi, kelle silmad on rõõmsad, sest ta sai mingi oma unistuse kätte, olen ma proovinud end talle külge kleepida ja kaasa elada, et õppida, kuidas see käib. Aga ükskõik kui tugevalt ma end kellegi külge poogin või kellegi elu kaasa elada püüan, siis ei ole see minu elu ja ma ei õpi sellest midagi.
Võibolla pole ma kunagi osanud päriselt unistada. Päriselt midagi tahta. Päriselt uskunud, et ma võin õnnelik olla, miksiganes. Aga ma olen proovinud. Ja ma enam ei oska. Ma ei leia mitte midagi, millesse ma suudaks terve sigareti suitsetamise aja uskuda.
Mul on viimased kolm päeva telefon olnud välja lülitatud, sest mul ei ole kellelegi midagi öelda ja mul on piinlik, et ma ei hooli, mis teistel mulle öelda oleks. Nagu mina ei saa varastada ega kopeerida nende inimeste unistusi, keda ma ka väga armastan, ei saa nad neid ka mulle kinkida, ehkki ma tean, et nad tahaks. Ma ei taha kellelegi midagi vinguda ja lihtsalt nende tuju rikkuda, kui nad ilma selleta suudavad oma unistusi oodates vähemalt semi-õnnelikudki olla. Ma värisen üle keha oma uues kodus ja joon unisena neljandat kohvi.
Neoon Musta esikromaan jutustab tänapäeval nii paljusid puudutavast teemast — depressioonist ja võitlusest selle raske haigusega. See on ühe depressiooni lugu, mis peategelase tormilise elusaatuse läbi näitab, et kuigi depressioon võib kesta pikki aastaid ja sel võivad olla väga valusad põhjused, on inimeses siiski mingi jõud, mis aitab tagasi tuua elutahte.
