"Kõik teevad meile kogu aeg jooke välja. Lähme kluppi ja me ei saa kordagi ise millegi eest maksta. Polegi ammu nii iharas seltskonnas viibinud"
Sellest päevast alates algab üle päeva pidu meil ja üle päeva Toomase ja Sädeme juures, ehkki viimane ise on enamuse ajast kusagil ära oma peiksi pool, keda ta kunagi kuhugi kaasa ei võta, kui ta ka ise peaks välja ilmuma. Mina, Harieta ja Toomas, me kolm oleme igal peol, ülejäänud me seltskonnast vahelduvad ja jõuavad peole keskmiselt kaks kuni kolm korda nädalas. Enamus kontoriinimestel on reede ja laupäev õiged peopäevad. Vabakutselised, tudengid ja kodustöötajad nädalapäevi ei vali, osad lihtsalt väsivad aeg-ajalt ära. Ma olen ka tegelt peaaegu kontoriinimene, kui ma just parasjagu tööreisil ei ole ning Harieta töötab ka lisaks koolile kõmuajakirja fotograafina, aga ma ei tea, kas ta enda soovil või olude sunnil on tal enamasti töiste pildistamistega just päevased üritused ning õhtusteks üritusteks lihtsalt peokutsed veidratesse seltskondadesse. Ta töö kokku on sisuliselt üks väheseid kontoritöö moodi fotograafi ameteid, Toomas on vabakutseline fotograaf, tal on umbes pooled päevad nädalas vabad, aga ta reisib väga palju.
Joome ohtralt alkoholi. Koksides on alkoholi pigem rohkem kui lahjendit. Jääme hästi purju. Eskapism nagu iga teine. Argipäev nagu iga teine. Argipäev nagu eskapism.
Ajakulg on nii udune. Päevad sulavad kokku ja üksteisest läbi. Ma ei usu, et meist keegi kunagi järgmiseks peoks kaineks saab.
Ma ei saa isegi aru, kelle sünnipäev see on. Hästi palju noori advokaate ja juuratudengeid on siin. Neile meeldib kõigiga terav olla ja vaielda. Kutsumus lööb vist välja või midagi. Ma oskan ka sarkasmi pritsida, natuke ajab hasarti ka, kui mõne targutava ja purjus advokaadi nurka saab vaieldud, ilma et isegi täpselt mäletaks, mis teemast see vestlus alguse sai. Alustan justkui sõbralikult vestlust ja siis proovin oma vestluspartnerile selgeks teha, et ta eksib. Või teen selgeks, et ta juttudes ja lugudes on vastuolud. Ma ei tea, miks ma seda teen. Võibolla lihtsalt, et ei peaks isiklikult endast rääkima.
Kallid ülikonnad on vist kostüümipeo teema. Peale minu ja Harieta on teised kaks naist roosades pintsakutes. Roosa on tüdrukute värv, olen kuulnud. Neile sobiks mu Piibel näppu. Me oleme Harietaga ainsad mitteblondid naised. Mul on mustad ja tal need vapustavad oranžid kiharad. Oleme Harietaga raudselt kõige popimad tšikid peol. Kõik teevad meile kogu aeg jooke. Meil kummalgi ei ole kordagi alla kahe joogi korraga. Lähme edasi kluppi ja me ei saa kordagi millegi eest ise maksta.
Ma olen täitsa kindel, et see on geiklubi, kus me oleme. Aga need advokaadid, kellega me siia saabusime, on küll äärmiselt vastassooiharad. Polegi ammu nii iharas seltskonnas viibinud. Iharus ei ole iha ei ole kirg.
Teeme Harietaga sellist mängu, et jookseme teineteisele teatama, kui keegi meid ära üritab lohistada. Nagu koguks punkte. Päris naljakas. Ikkagi kind of gayclub. Mingi hetk tundub Harietale, et kui me nüüd kohe koju ei lähe, siis see punkt, millega ta just juhtima läks, lohistab ta kohe päriselt ära. Või meid mõlemaid, sest teadmine, et me Harietaga samas voodis magame, olevat noormehe väga pöördesse ajanud. No ikka väga.
Tuigerdame mööda vanalinna. Mul kingad räigelt hõõruvad. Harietal ainult sutsu. „Oota, jää seisma. Juba vanarahvas teadis, et jagatud mure on pool muret,” käsib mind Harieta.
Vahetame kingad nii, et kummalgi on kummastki paarist üks, sest siis on jagatud mure ja jagatud kannatus. Tuigume teineteise käevangus lõkerdades koju. Täiega tšikiõhtu! Oskan küll tüdruk olla.
*
Ärkan hommikul oksendamise häälte peale. Mul on nii absurdselt halb olla, et ma ei suuda voodist püsti tõusta. Harieta veedab päeva peldikupoti kohal. Ta ise ei suuda ka uskuda, kui palju on võimalik oksendada. Järeldame üksmeelselt, et maailma kõige suurem magu on Harietal ning kui ta järgmine kord jälle traumapunkti satub, peaks ta seda kindlasti laskma pildistada, kui mahub.
Mul on päev otsa süda lihtsalt uskumatult paha. Ma ei saa aru, kas ma vahepeal minestan siin voodis või pigem jään nõrkusest magama. Päris täpselt ei tea, kuidas neid eristada ka, kui püsti nagunii ei jaksaks tõusta ega liigutada. Kuni üks hetk kogun enesegi üllatuseks äärmise äkilisusega suure hulga energiat kokku ning jooksen vannituppa, sest nüüd pean ka mina kohe oksendama. Koperdan voodi ees seisvatele erinevatest kingadest kokku pandud kingapaaridele. Harietal ei juhtu hetkel oksepaus olema ning ma oksendan meeltesegaduses vanni.
Mul on alati olnud valgete pindadega mingi asi, et seal hakkavad värvilaikudest moodustuma mustrid, millest moodustuvad pildid, sellised liikuvad pildid ja liikuvad hallukad. Eriti just vannitubades ja vannides näen ma neid. Võibolla sellepärast, et siis ma olen enamasti üksi ja mul ei tule kohe meelde, et need on hallukad, vaid ma jään neid vaatama. Oksendan oma hallukatest tulvil vanni ja vaatan, kuidas nad mu oksesesse mattuvad ja siis oma vibreerivates kujudes end sealt uuesti läbi suruvad.
Kui meil mõlemal lõpuks öökimisest paus on, ent me veel kumbki püsti ei jaksa tõusta, lonksan Harieta poti kõrvale toodud klaasist vett ning hakkan naerma:
„Niipalju siis sellest, et sõbrannadel hoitakse oksendamise ajal juukseid.”
Harieta oksendab ja naerab nüüd natuke vaheldumisi ja see vaatepilt ajab mind veel rohkem naerma.
„Sorri, mul on nii naljakas sind siit põrandalt vaadata, et ma ei suuda su juukseid ka nüüd hoida,” kõõksun kõveras, kui ta öögib.
Lõpuks ta ka kogub end: „Ma olen jumala kindel, et keegi meie eilsetest punktidest droogis meid ära!”
„Ma pigem usun ka. Täiega tean, et pohmakad on teistsugused. Ja kuigi ma sain neid jooke palju, siis ma olen ühe õhtu jooksul tublisti rohkem jooke ära joonud kui eile. Mis teeme? Lähme politseisse, ütleme, et me ei joonud oma paarikümnest joogist vähemalt kolme neljandikku lõpuni ja sellepärast teame, et see ei ole lihtsalt pohmakas ja õpetame neile punktimängu või?”
Ehkki see tundub meile mõlemale ahvatlevalt lõbus, siis otsustame selle plaani realiseerimise järgmisteks kordadeks jätta.
Ilmselt on meil mõlemal mingil veidral ja katkisel moel hea meel, et me teineteisel olemas oleme, ükskõik kui veidrad või totrad need päevad ka ei ole, on koos vähemalt lõbusam.
„Ja ikka jummala hea, et sa nii kauni vannitoa tegid, kohe lust siin oksendades päev veeta,” imetleb Harieta klaasistunud pilgul mu veidrat projekti. Peaaegu tahaks, aga ma ei hakka talle neid motiive veel ära seletama. Jõuan vaid mõelda, kas ma selle jaoks nii pentsiku vannitoa ehitasingi ja me lihtsalt oksendame justkui kooris.
Enamiku pidude ajal kaovad Harieta ja Toomas kahekesi kuhugi istuma ja räägivad kahekesi pikalt juttu. Ma ei tea, millest nad räägivad ka. Aga neil on teineteisele äärmiselt palju öelda.
Siis ma tantsin Martiniga, kui ta Eestis peaks olema ja üksi, kui teda meiega peol ei ole. Martin on väga lõbus. Ta oskab mind tantsutades igast neid keerde ja värke teha. Kõik poisid ei oska. Ma ise ka ei oskaks. Sest isegi, kui ma olen täiskasvanud inimese kohta pigem kerge, siis tundide viisi kerget täiskasvanut keerutada ja lennutada on ka raske. Aga Martin oskab neid trikke, et toetab jalaga mu selja alla, kui ma silda viskan ja ei kaota tasakaalu, kui ma sülle hüppan. Ma ei tea, kuidas neid nimetatakse, ma pole tantsimist kunagi õppinud. Või on ta lihtsalt äärmiselt tugev. Martin on nüüd mu põhi tantsupartner, kellega ma kunagi midagi väga ei räägi. Ta tundub nii kerge, rõõmus ja hooliv, et temaga tuleks jagada ainult lõbu ja rõõmu.
Aga mulle meeldib tantsida! Päriselt. Ja mitte ainult sellepärast, et siis ma ei pea kellegagi suhtlema, kuigi see on suur boonus. Ma kaon muusikasse ära. Ma kuulen erinevaid tasandeid ja väänlen ja lendan neist läbi. Ma hõljun. Ja aeg kaob ära. Võibolla kui ma tantsin, olen ma aus. Aga midagi on siis hästi. Seni kuni ma tantsin, on mingi killuke minust hästi. Päris kogu aeg ma tantsida ei taha. Aga igal peol peaaegu tahan. Neil, kui ei taha, ma jooksen kokku ja hiilin koju. Kui lootus sureb viimasena, siis tantsides ma tunnen lootuse vaimu. Võibolla tunneb Martin mind mu elulugudeta kõige ausamalt.
