Kaheksa märki, et tegu on psühhopaadiga, kellest peaksid heaga eemale hoidma
1. Psühhopaadil puuduvad teiste vastu tunded
Psühhopaadid on võimetud tundma empaatiat teiste inimeste vastu. Nad tunnevad bioloogiliselt emotsioone, psühholoogiliselt aga takistab nende haigusest tingitud isiksusehäire neid emotsioone tundmast. Neil puuduvad teiste vastu tunded. Kõik emotsioonid on suunatud nende endi poole. Teised inimesed on vaid asjad omaenda huvide teenimiseks.
See empaatiavõime puudumine selgitab, miks psühhopaatidel ei ole moraaliprintsiipe ega piire, mis takistavad neil teistele füüsiliselt ja vaimselt haiget tegemast. Ja see muudabki nad ohtlikuks.
2. Ta ei tunnista end iialgi süüdi
Valed, manipulatsioon, vägivald... Psühhopaadid on kõigeks valmis, et rahuldada oma vajadusi. Iga indiviid, kes ei käitu nii, nagu psühhopaat seda soovib, tuletab talle seda reaalsust, mida ta vihkab, meelde. Ta ei põgene reaalsuse eest ega eita seda, psühhopaat katsub reaalsust muuta, et see sobiks ideega, mille ta endale on loonud. Kui keegi katsub teistmoodi käituda, teeb ta kõik, et seda hävitada. Ja kui ta teeb halba, on see ainult sellepärast, et teise on seda ise otsinud ja soovinud.
Psühhopaat ei tunnista end kunagi süüdi. Ta kasutab ükskõik mida, et ennast õigustada ja katsuda teist inimeste manipuleerida, selleks, et panna teda uskuma, et kõik on tema süü. "Et rahuldada oma nartsissistlikku isikuhäiret, ei tohi psühhopaat teiste silmis oma enesehinnangut kaotada. Teda ei huvita ega pane muretsema oma ohvri saatus, tal puudub armastusetunne ja kahetsus." selgitab J. Reid Maloy, California psühhiaatriahaigla professor oma raamatus "Psühhopaadid."
3. Ta alavääristab teisi pidevalt
Psühhopaat elab enda loodud reaalsuses. Kõik indiviidid, kes elavad sellest reaalsusest väljaspool ei kuulu sinna ja meenutavad talle seda, mida ta vihkab. Sellepärast on tal kalduvus pidevalt teisi alandada. See on üks agressiivsuse vorm selleks, et hävitada kõik, mis võib haiget teha. See on vahend teiste ründamiseks, et olla kindel, et teised talle ühel päeval haiget teha ei saaks. Nii, nagu ta on enesekeskne inimene, kelle jaoks on olulised tema enda vajadused ja soovid, ei hakka ta riskeerima sellega, et miski võiks muuta tema enesehinnangut. Et oma tahtmisi saavutada, on ta valmis kõigeks. Sellegipoolest on oluline mitte sassi ajada nartsissistlikku isikuhäiret, kes alandab teisi selleks, et ennast hästi tunda, ja psühhopaati, kes kannatab palju ohtlikuma haiguse all.
4. Psühhopaadi puuduvad sotsiaalsed suhted
Vastupidiselt üldisele arvamusele suudavad psühhopaadid üsna kergelt luua suhteid teiste inimestega. Aga need suhted ei kesta kaua. Nii nagu igas haiguses on paus, on psühhopaatidel vaja teisi, et reaalsusega kokku puutuda. Probleem seisneb selles, et tänu oma nartsissistlikule iseloomujoontele on nad ka koleerikud ja paranoilised. Ükskõik milline inimene ühel heal päeval haavab kogemata nende tundeid ja vallandab nende raevu.
5. Paranoiline ja kergestiärrituv
See psühhopaadi külg tuleb kõige rohkem ilmsiks tema raevukas iseloomus. See eriomadus on ühte laadi paranoiline luulu, sest psühhopaat tahab olla pidevalt imetletud ja kadestatud. "Tõelisi inimesi näeb ta kui tuttavaid asju, mis on sellegipoolest halvad ja mis võivad rünnata, ning mis väärivad psühhopaadi raevu," selgitab J. Reid Malroy oma raamatus. Piisab väiksest süütust naljast, väikesest solvangust, kõõrdpilgust, et anda psühhopaadile tunne, et teda ei nähta sellises valguses, nagu ta seda soovib.
6. Jätkuv pettus
Inimene, kes kannatab psühhopaatia all, on teadlik valust, mida ta teistele põhjustab. Et vältida seda, et teised ei teeks midagi, mis neile endile ei meeldi või neid ängistada võib, kasutavad nad pettust. Selliste vahenditega on psühhopaat kindel, et tema võim jääb kestma ja ta saab rahuldada oma nartsissistlikud soovid.
7. Külm ükskõiksus
Psühhopaadid ei ole tundlikud, neid ei saa tunnetega ära osta. Nad kontrollivad pidevalt oma hirme ja impulsse avalikkuse ees. Neil on tihti kaks nägu, impulsiivne ja sotsiaalne. Esimene saab eraelus ruttu võimu teise üle. Nende impulsid võivad väljenduda kergelt läbi sõnade (või performatiivse keele läbi), mis on sama hävitavad, kui füüsiline vägivald ja võib-olla isegi rohkem. Nende pilk jääb samaaegselt külmaks ja läbitungivaks.
Psühhopaatia all kannatab 3% mehi ja 1% naisi. See on isiksushäire, mida iseloomustab asotsiaalne ja impulsiivne käitumine ja mille pärast psühhopaadid ei tunne ainsatki süütunnet.
Psühhopaatia hõlmab mitut haiguse eri taset alustades tagasihoidlikust psühhopaatiast kuni kriminaalakti toime viimiseni ja teiste jaoks ohtliku psühhopaadivormini välja. Psühhopaatia haigust ei saa kindlaks määrata enne 18. aastaseks saamist aga üldiselt on alati võimalik täheldada teismeeas haiguse eelastmeid.
8. Milline on psühhopaatide keel?
Ajakirjas Legal and Criminological Psychology avaldatud artiklis kirjutati, et psühhopaadid on võimetud tundma empaatiat oma ohvrite vastu. Kui psühhopaadid räägivad oma kuritegudest, annavad nad palju rohkem viiteid kui tavainimesed, viidates oma psühholoogilistele ja materiaalsetel vajadustele. Nad on toovad palju rohkem esile toidu, joogi ja raha.
Psühhopaadid tunnevad väga vähe emotsioone, nad on keskendunud iseendisse ja oma nägemusele ühiskonnast näevad nad teisi kui saaki, mida nad võivad omavoliliselt ära kasutada. Võib-olla on see sellepärast, et niipaljud firmajuhid on psühhopaadid... Nad on suurepärased manipulaatorid ja kasutavad keelt relva asemel. Doktor Lecter (Voonakeste vaikimine, Hannibal Lecter, keda kehastas Anthony Hopkins) ajas oma kongikaaslase enesetapule peale pikka vestlust.
Kanadas vanglas kinni istuvate psühhopaatide peal viidi läbi uuring, kus tuvastati mitmeid ühiseid jooni nende suhtlemises. Oma toimepandud tegudest rääkides kasutavad psühhopaadid palju selliseid sõnu, nagu: sellepärast, et...; sest, et....; nagu oleksid nende toimepandud kuriteod loogiline järg asjadele.
Psühhopaadid kasutavad kaks korda tihedamini oma sõnavaras sõnu, millel on seos nende psühholoogiliste vajadustega (süüa ja juua) ja nende alalhoiuga (omada raha, katust pea kohal). Vastupidiselt aga viitavad nad palju vähem sotsiaalsele suhtlusvõrgule, perekonnale või religioonile. See sobib hästi psühhopaadi robot-portreega, mis on keskendunud iseendasse, kes, isegi kui ta on kerge suhtlemisoskusega, loob raskelt suhteid ja ei vaja ei lähedaste ega vaimset laadi abi. Ta kirjeldab oma kuritegu külmalt, sõltumatult, kaugele jäävaks sündmusena, millel pole enam suurt tähtsust.
