Andrese viinajaht: ema pani mind luku taha. Sidusin paar voodilina kokku ja laskusin aknast alla

Kaine aeg: 6 aastat.

Millest oli abi: esmalt sunnitud liikumatus, seejärel emotsionaalne pidur.

39-aastane Andres on olnud pikalt Soomes tööl. Reede õhtul üle hulga aja Eestisse jõudnuna läheb tal korralikuks võtmiseks. Vastu hommikut jõuab mees koju ja jääb magama.

Hommikul teeb Andres silmad lahti ja avastab, et ta ema on vahepeal seal käinud ja pojakese hoolitsevalt luku taha pannud.

Andres vihastub. Tema koduks on 12-ruutmeetrine tuba Lasnamäel ühiselamutüüpi majas, midagi seal teha ei ole, istu üksinda nagu kongis, teler ka ei tööta …

Pahur mees helistab emale: „Tule ja lase mind välja!“

Ema saadab ta pikalt.

Tagantjärele Andres (46) ju mõistab, et ema tahtis teda luku taha pannes ainult head: et pojake ei saaks uuesti jooma minna ega kaotaks järjekordset töökohta. Joomise nahka on neid ju aastate jooksul läinud oi-kui-palju.

/- — -/

Ehitusel töötas Andres tavaliselt mustalt, erinevatel objektidel. Tõsi, vahel läks ka nii, et silm oli krillis ja sein viltu, nii et järgmisel päeval tuli töö ümber teha. Soomes ehitustöödel juhtus paar korda, et ta tuli nädalavahetuseks Eestisse, pani siin raha huugama ega jõudnudki esmaspäeval laevale. Ent sel ajal oli ta sõbra firmas mustalt tööl ja too andis ikka andeks, et „hea küll, aga neljapäeval ole kohal“.

Viimases töökohas Soomes oli Andres ehitajana tööl päris ametlikult. Seni oli ta tööpäevadel alati kohale jõudnud. Andres uskus, et küllap ta oleks jõudnud ka läheneval esmaspäeval … ent nagu näha, tema emal sellesse usku polnud, kui poja tuppa lukustas. Midagi ebaharilikku selles polnud, eks nii oli ema teinud mitu korda varemgi.

„Kui ma elasin veel Herne tänavas, siis ema tuli minu juurde ja kui nägi, et ma magan, siis oli tal selge, et olen tsüklis. Ta mõtles, et aitab mind, peitis võtmed ära ja pani mind luku taha, et ma jooma ei pääseks. Seal elasin esimesel korrusel, nii et mul polnud probleemi aknast välja minna,“ räägib Andres. Ega siis olnud emal ka edaspidi mõtet teda luku taha panna, kui esimese korruse aknast oli nii lihtne sisse-välja ronida.

Kui Andres kolis Lasnamäele neljandale korrusele, siis hakkas ema taas poega luku taha panema, et ta joomatsüklist välja saaks. „Kui ema mind luku taha pani, siis jättis ta ka suitsu ja süüa, nii et kõik hädavajalik oli mul olemas. Kümmekond korda saigi ema niimoodi jaole, et pani mind mitmeks päevaks luku taha ja joomine lõppes selleks korraks. Kui esimene viinaisu üle läks, siis sain tervise korda,“ sõnab Andres.

Ükskord varem oli luku taha pandud Andrese viinaisu küll nii suur, et teda ei heidutanud põgenemisplaanidest loobuma isegi kõrge neljas korrus. „Ema pani mind luku taha. Sidusin paar voodilina kokku ja laskusin aknast alla, kolmanda korruse aknalauale. Koputasin aknale ja seletasin naabritele probleemi ära, et ma jäin tuppa luku taha ja kas ma võiksin välja minna läbi nende korteri. Lubatigi. Hiljem pani ema mind veelgi luku taha, aga nendel kordadel ma aknast välja ei roninud: kui kaine peaga alla vaatasin, siis tulid hirmujudinad peale.“

Seekord ei suuda aga luku taha pandud Andres kuidagi rahuneda.

Üle hulga aja Eestis! Puhkepäev! Tahaks lõõgastuda!

Andres tunneb ennast nagu lõksupüütud loom.

Ta paneb mobiiltelefoni taskusse, sõlmib voodilina aknast alla rippuma ja laskub allapoole, ise veel üsna purjus.

Ta maandub kolmanda korruse aknalaual nagu ükskord varemgi ja näeb – korter on tühi! Remondis. Tal ei ole sealtkaudu mingit läbipääsu.

Akna taga on tühermaa, nii et keegi ei näe aknalaual kõõluvat meest.

Andres prantsatab kolmanda korruse aknalaualt alla.

„Ma ei tea, kui kaua ma seal maas lebasin, enne kui pilt ette tuli. Siis helistasin kiirabisse,“ meenutab Andres saatuslikku õnnetust 23. juulil 2011. aastal. „Ribid olid sees nii eest- kui ka tagantpoolt, abaluu ja neli selgroolüli olid murdunud. Alakeha ei toiminud, liigutada ei saanud. Hullult valus oli. Haiglas anti mulle tugevaid valuvaigisteid. Lisaks võtsin pihuga juurde tavalisi valuvaigisteid nagu komme.“

Pärast allakukkumist jäi Andrese alakeha halvatuks. Alguses sai ta ainult lamada. Pärast nelja-viit kuud taastusravi ja harjutuste tegemist õnnestus tal saada tagasi istumistasakaal, tänu millele sai ta ise ennast ratastooli upitada ja jaksas seal istuda. Üksinda Andres enam hakkama ei saanud: igatahes mitte oma kodus, mis asus neljandal korrusel majas, kus polnud lifti.

Nii koliski halvatud mees tagasi lapsepõlvekoju. Neljatoalises korteris elasid ema ning õde koos mehe ja kahe lapsega. Andresel oli seal omaette pisike tuba, kus hädavaevu mahtus ratastooliga ümber pöörama. Esialgu saatis ta päevi mööda funktsionaalses voodis, läpakas süles ja teler mängimas. „Ukerdasin ennast ratastoolist voodisse, aga see oli ka kõik,“ nendib Andres.

Enda halvatuks jäämises ei ole mees otsesõnu ema süüdistanud. „Seda ma panen küll emale mõttes süüks, et ta mind sellisesse olukorda pani. Paar korda ütlesin seda välja ka: kui ta teadis, et ma olen sealt neljandalt korruselt välja roninud, siis oleks võinud mõelda, et ma lähen uuesti. Kui ma juba ühe korra niimoodi välja sain, siis oli loogiline, et seda teed saab kasutada ka teist korda.“

Pärast allakukkumist ei ole Andres enam joonud ega suitsetanud. „Alguses oli see sundolukord, ma ei saanud ju kuidagi liikuma,“ nendib ta. Mees ei usu, et ta oleks suutnud joomisest lahti saada, kui poleks olnud sunnitult aasta aega ilma joomata. „Ma poleks endas niipalju tahtejõudu leidnud, et ise maha jätta,“ usub Andres.

Iseseisvalt hakkas ratastoolis mees ringi liikuma umbes aasta pärast allakukkumist. Ema korterist ta küll üksinda välja ei saanud, aga kui keegi ta koos ratastooliga õue aitas, siis seal sai juba üksinda ringi sõita. „Sellel ajal oleksin juba leidnud raha ja võimaluse, et juua. Mind hoidis tagasi, et mul on kaine oleku rekord. Viina järele ei olnud ka enam sellist sügelust või kihelust, mis varem tekkis, kui olin kolm nädalat ilma olnud. Ostsin hoopis putkast šokolaadi,“ sõnab Andres.

Katkend pärineb Evelin Kivimaa uuest raamatust “Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?” (2018, Menu Meedia ja Rahva Raamat), mis avab joomisest loobumise teemat. Äsja ilmunud raamatus kõnelevad inimesed meie endi kõrvalt. Kellele piisab tahtejõust, kes vajab ka midagi muud: sensitiivi, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli. Mis siis lõppude lõpuks aitab?