Leina lohutuseks: lähedase inimese kaotus on alati šokk, eriti kui see juhtub ootamatult
KODUTOHTER: Lähedase kaotusest ülesaamine on alati raske. Sellest, kuidas saavad lähedalseisjad leinajat aidata, räägib MTÜ Eluliini kriisinõustaja ja psühhoterapeut Eda Mölder.
Lein võib kesta aastaid, mõnikord isegi aastakümneid. On inimesi, kes jäävad leina kinni ega saagi sellest enam iseseisvalt välja. Eriti raske on leinaga toimetulek nendel, kellel ei ole pere tuge või toetavaid sõpru-sugulasi. Kui ümberkaudsed saavad leinajat aidata, võib kaotusvaluga kohanemine olla piisake kergem.
Ole lihtsalt kõrval
“Lähedase inimese kaotus on alati šokk, eriti kui see juhtub ootamatult,” selgitab kriisinõustaja Eda Mölder. “Inimene ei ole selleks valmis. Seda šokiseisundit ei pea kartma, sest see on toimetulekuks vajalik periood. Võib juhtuda, et sellises olukorras ei saa inimene kõigest aru — võib-olla sellel hetkel ei olegi vaja kõigest aru saada. Halb on hoopis see, kui seisund ei lähe üle ja jääb kestma mõnikord lausa nädalateks. Kui inimene sellest iseseisvalt välja ei tule, peab otsima abi.”
Lähedased, sugulased ja sõbrad võivad tunda kohustust lohutada, aga seda ei ole võimalik teha. “Näiteks lapse kaotuse korral ei olegi midagi, mis lohutaks. Siis ei ole võimalik lohutavaid mõtteid mõelda, eriti kui kõik on juhtunud värskelt,” sõnab terapeut.
Šokiseisundis inimesele on kasulik, kui keegi on lihtsalt tema kõrval. “Sellises seisundis võib olla häiritud taju, keskendumine. Inimene võib sattuda ise ohuolukorda, kuna ta ei suuda reaalset maailma õigesti hoomata. On hea, kui teda ei jäeta üksinda ja ta ei jää omapäi tegutsema. Teise inimese kohalolekust piisab,” leiab Eda Mölder.
Tasub teada, et inimesed käituvad šokiseisundis erinevalt ja mõnikord ei suuda nad ka nutta. Tavaliselt läheb šokiseisund ise üle ja inimene hakkab vaikselt uue olukorraga kohanema.
Anna aega kohaneda
Kõige raskem aeg on eitusfaas, kus ühel ja samal ajal kohtuvad kaks teadmist: lähedane on surnud, aga inimene ei suuda seda tunnistada.
Kohanemine ja arusaamine võtavad aega. “Palju sõltub muidugi surma asjaoludest. Näiteks kui inimene on kadunud, võivad tekkida kahtlused — leinaja loodab, et ta lähedane on ikka elus –, aga sellist eitust võib ette tulla ka siis, kui kallis inimene on juba maetud,” räägib Eda Mölder.
Värske leina esimese paari nädala jooksul on kõige mõistlikum paluda leinajal rääkida — nii palju, kui see hetkel võimalik on — ja olla talle jutukaaslane. “Inimesed on tavaliselt nõus traumeerivast olukorrast rääkima umbes kolm päeva, pärast seda muutub see vajadus psüühikasiseseks ja leinaja kipub endasse sulguma ega taha enam rääkida. Talle peaks aga proovima anda võimalus oma tundeid ja mälestusi jagada. Rääkida võib kõigest, millest ta soovib: kuidas surm tuli; kuidas olid matused; milline oli kaotatud inimese elu,” annab kriisinõustaja nõu.
Kuidas leinajat toetada, loe edasi Kodutohtri märtsikuu numbrist või portaalist kodus.ee
