Kas meie kultuur pärsib üldiselt unistamist? Mis muutuks, kui lubaksid endal 5% rohkem unistada?
Selleks et endale eesmärke seada, on vaja unistada. Julgelt unistada, sest muidu tulevad eesmärgid liiga väikesed, laskmata sul oma potentsiaali täielikult ära kasutada.
Kuid me ei luba endal sugugi mitte alati unistada, vaid loome vahel hoopis tulevikust hirmuäratavaid lugusid. Mõned meist ei julgegi oma tulevikust lugusid teha, kartes seda ära sõnuda või uskudes, et kõik on nagunii saatusest määratud.
Mulle tundub, et meie kultuur pärsib üldiselt unistamist. Sellest pajatavad nii vanasõnad kui ka rahvalood ja ebausk.
Oled sa kuulnud, kui keegi ütleb, et ta parem ei räägi (või ei mõtle) sellest, sest muidu see ei lähe täide? Mäletad seda lugu naisest, kes jalutas munakorviga turu poole ja mõtles, mis ta munade eest saadud rahaga osta saab? Mäletad, mis temaga selles loos juhtus? Lugu hoiatab meid ilusti, et me ei hakkaks mingil juhul unistama.
Ja kui me siis ikkagi unistame, on esimene takistus meie enda karm sisehääl, kes peatab meid näiteks mõne sellise lausega: „Ah lõpeta ära, selline mees ei ole sinust ju huvitatud!“, „Mis mõtet on sellest unistada — see rong on niikuinii juba läinud.“
Oletame, et me saame sellest sisemisest raadiost mööda ning julgeme lausa välja öelda, millest me unistame, näiteks oma firmast. No siis leidub kindlasti meie ümber keegi heatahtlik ja muretsev lähedane, kes ütleb: „Kas sa ei karda, et jääd niimoodi kõigest ilma? Sa ei ole enam esimeses nooruses ja sul on pere. Mõtle oma laste peale. Mäletad, kuidas Kalle hakkas seda autoasja ajama ja …“
Meie unistamise lõpetabki üsna ruttu see, et hakkame mõtlema ressurssidele, õigemini nende puudumisele. Me ei lase endal üldse mõeldagi, mis see unistus meile pikas perspektiivis kasu võiks tuua, kui juba siseraadio teatab:
Sul pole selle jaoks aega.
Sa ei saa seda endale rahaliselt lubada.
Sul ei ole vajalikke oskusi selle töö jaoks, pole mõtet kandideerida.
Kui julgelt sina unistad?
Millised on su kõige metsikumad unistused — unistused, millele sa pole julgenud isegi eriti mõelda?
Milliste unistustega sina oma päeva alustad? Kas need innustavad sind ja kannavad läbi päeva või tekitavad hoopis pinget ning hirmu?
Lase endal esmalt täiesti ajuvabalt ja piirideta unistada. Harjuta, kui see ei taha kohe välja tulla.
Mis on see, mis annaks sulle energiat ja rõõmustaks sind? Mis suurendaks ja kindlustaks su heaolu?
Unista mõnuga ja alles siis, kui oled saanud oma unistused kirja panna ning need läbi oma vajaduste ja väärtuste filtri lasknud, hakka plaane tegema. Planeeri väikeste sammude kaupa, mõeldes, kuidas sa saad liikuda oma unistuse poole. Tasakesi. Samm sammu haaval.
Kindlasti mõtle ka selle peale, et sa ei pea sinna üksi liikuma. Kellelt sa saad tuge ja abi paluda?
Küsi endale, kuidas sul on võimalik selle unistuseni jõuda. Sa ei pea kohe teadma vastust, lihtsalt viska see küsimus õhku. Kuidas?
Mida sa saad juba täna teha, et liikuda oma unistuse poole?
Mina tegin ühel hetkel otsuse, et räägin oma unistustest esialgu ainult neile, kes mind toetavad. Sain aru, et olen oma suurimate unistuste juures liiga habras — lasen ennast pessimistidel alla tirida. Püüdsin leida enda kõrvale need inimesed, kes toetasid ka minu kõige hullemaid mõtteid. Ka sinul on ehk mõtteid-plaane, mis tunduvad sulle hullumeelsed, aga usu mind, need pole tegelikult üldse nii hullud. Hirm on see, mis taju paigast ära lükkab ja tekitab sinus tunde, et su unistused on liialt suured või kummalised.
Kui inimesed poleks julgenud unistada ning oleks kuulanud oma karmi siseraadiot, siis poleks meil tõenäoliselt ei autosid, kodumasinaid ega võib-olla ka kõige lihtsamat mööblit ja kööginõusid. Kellelgi oli unistus mugavamast ja paremast elust. Keegi oli see esimene, kes selle unistuse ellu viis.
Unistused innustavad ja annavad meile jõudu tegutseda. Mõtle, kui palju kergem on minna isegi koleda ilmaga tervisekõndi tegema, kui su unistuseks on elada võimalikult pikka ja täisväärtuslikku elu, et teha ka pensionipõlves põnevaid asju.
Unistustel on ka see oluline roll, et nad aitavad meil manifesteerida. Selleks et midagi oma ellu kutsuda, on meil vaja õiget energiat. Meil on vaja tekitada endas see tunne, nagu soovitu oleks juba meil olemas. Oma unistustes me teemegi seda. Me visualiseerime seda, mida soovime, ja veel enam, me lubame endal tunda neid tundeid, mida see meie ellu toob.
Piirajatele nii sees- kui väljaspool võid lihtsalt öelda: „Aitäh, et sa hoolid, aga ma luban endal oma unistuse juurde kindlaks jääda.“
Mis muutuks, kui lubaksid endal 5% rohkem unistada?
