Häbil on neli erinevat vormi. Millised need on ja kuidas nendega toime tulla?
Häbi neli erinevat vormi
1. Vastamata armastus
Igaüks, kes on oma tundeid välja näidanud ning neile vastust saanud ei ole, teab, kui piinlik ja vastik tunne see on. Aga see tunne saab tegelikult alguse juba varajases lapsepõlves. Näiteks katse, kus emad peavad kõigepealt oma imikutega rõõmsalt ja hellalt suhtlema ja mängima, nendega rääkima ja neile laulma. Imik muidugi reageerib elevuse ja naerukilgetega. Seejärel peavad emad paariks minutiks kivistuma ning lapse püüdlustele tähelepanu võita üldse mitte reageerima. Beebi annab endast parima — naeratab, näitab näpuga, teeb erinevaid hääli, et ema tähelepanu saada, kuid lõpuks muutub stress väljakannatamatuks ja imik hakkab pettumusest nutma. ma empaatiapuudus tekitab lapses just taolise häbitunde ja see võib argielus juhtuda näiteks siis, kui emal on ränk depressioon või ta on oma eluga liiga puntras, et lapse vajadustele vastata.
Ema emotsionaalne eemalolek mõjutab lapse enesehinnangut ja paneb aluse elukestvale häbitundele.
2. Soovimatu paljastus
See tabab sind siis, kui sind avalikult milleski süüdistatakse, häbistatakse või kui keegi näeb sind alasti. See on see tunne, mida kõige tavalisemalt häbi all silmas peetakse.
3. Läbikukkumine
Sa võtad midagi ette, kuid kukud läbi. Tööl ei saa soovitud palgatõusu või ametikõrgendust, paarisuhe ei liigu soovitud suunas, sõprus läheb hapuks vms.
4. Väljajäetuse tunne
Inimene on karjaloom, kes tahab teistega koos olla ja gruppi kuuluda. Aga mõnikord see ei õnnestu, ei tööalaselt, sõpruses ega romantikas. Meeldimine ja kokkusobimine on meie jaoks olulised ning kui see ei õnnestu, on see meie jaoks väga raske.
Häbitunne on sisemiseks häirekellaks, mis ütleb meile, millal riskime sotsiaalselt aktsepteeritud piiridest väljumisega.
Alberta ülikooli teaduri Jessica Van Vlieti uurimustöö, mis ilmus Briti Psühholoogiaühingu ajakirjas Psychology and Psychotherapy: Theory, Research, and Practice näitab, et kuigi häbitunne on raske koorem, on lootust sellest valusast emotsioonist üle saada.
“Häbitunne võib ajendada meid võtma ette muutusi, mis aitavad meil kaitsta oma suhteid ja samal ajal säilitada ühiskonna toimimismustrit. Oluline on rõhutada, et häbitunne on vajalik ja väärtuslik emotsioon,” ütles Van Vliet. “Probleemid tekivad, kui inimene laseb end häbist halvata ning tõmbub teistest eemale. See ei tekita inimesele probleeme ainult vaimse tervisega, vaid ei lase neil ka enam nii suurel määral ühiskonda oma panust anda.”
Van Vlieti uurimustöö näitab, et inimesed, kes end häbitundest kammitsetuna tunnevad, kipuvad olukordi läbi elama sissepoole ning liiga isiklikult. Nad näivad olevat ka loobunud üritamast muuta oma tundeid või saatust.
“Kui inimesed kogevad häbitunnet, ütlevad nad endale: “Mina olen süüdi, see juhtus minu süül, olen läbinisti halb ja ma ei saa selle muutmiseks midagi ette võtta”,” ütles Van Vliet. “Nad samastuvad häbitundega nii suurel määral, et see muutub põhiosaks nende enesepildist. See viib määratu jõuetustundeni.”
Van Vliet märgib, et nendest tunnetest ülesaamise üheks võtmekomponendiks on probleemist eemaldumine ja asjale uues valguses vaatamine.
Kui inimene suudab tuvastada välised tegurid, mis mõjutasid ta tegusid või olukorda (näiteks diskrimineerimist või kolleegide survet), ja hakata eristama halb inimene olemist ning millegi halva tegemist, on võimalik vabaneda painavast lootusetusetundest. “Kui inimene suudab üle saada kontrollimatustundest ja hakata uskuma, et ta suudab midagi oma olukorra muutmiseks ette võtta, näiteks vabandada või oma teod heastada, hakkab lootusetunne tuleviku suhtes suurenema,” ütles ta.
Van Vliet avastas, et üks olulistest sammudest sügavast häbitundest ülesaamisel on suhete hoidmine, pere ja sõpradega koos olemine, seotustunne kõrgema võimu või inimkonnaga tervikuna. Kuigi tegu on häbist ülesaamisel vaid ühe sammuga paljudest, märgib Van Vliet, et just see samm võib sageli viia järgmisteni.
“Teistega suhtlemine aitab suurendada enese aktsepteerimist ning, kui see on saavutatud, võib sellele järgneda laialdasem aktsepteerimine ka teiste inimeste poolt,” ütles Van Vliet.
“Inimene hakkab taipama, et asi pole vaid temas. Ka teised inimesed teevad sama halbu asju või isegi halvemaid, seega polegi ta halvim inimene planeedil. Endale hakatakse ütlema — “See on inimlik, ma olen vaid inimene ja teised ka.”
