Lähisuhtevägivalla ohver ja kogemusnõustaja Ene Veersalu: mu laps on väiksena näinud pealt, kuidas ta isa mind peksis, tõukas, lohistas ja mitu korda uksest välja viskas

45aastane kolme lapse ema Ene Veersalu on n-ö “ellujääja” ja tema lugu on täiesti tüüpiline lähisuhtevägivalla lugu. Täna on ta üks kolmest kogemusnõustajast Pärnu naiste tugikeskuses ja ta teab, kui oluline on oma lugu rääkida, et abi jõuaks võimalikult paljude ohvriteni.

Enel on selja taga 15 aasta pikkune kooselu füüsilise ja vaimse vägivallatsejaga ning ta on sellest nüüdseks juba kümme aastat väljas. Lisaks teab ta hästi, millised vintsutused võivad vägivalla all kannatavaid naisi (ja harvadel kordadel ka mehi) oodata ees lastekaitsega, kui keeruline on kohtuprotsess ja mida tähendab ohvri jaoks perelepitus.

Ka lapsed tajuvad vägivalda

Ene üks kolmest lapsest on mehe tugeva soovi järel sündinud n-ö “lepituslaps”. “Ta uskus, et kui me teeme lepituslapse, läheb kõik paremaks ja ülesmäge ning nii ta sündiski,” räägib Veersalu. “Mida tegelikult ei tulnud, oli lepitus.” See rahu nende elus kestis kõige rohkem pool aastat ja siis läks kõik taas vanaviisi.

Ene tunnistab kurvalt, et tema tänaseks 13aastane laps on väiksena näinud pealt, kuidas isa naist peksis, tõukas, lohistas ning kuidas ta laamendas ja ema mitu korda uksest välja viskas. “Ka tema on isa manipuleerimise, valetamise ja hirmutamise ohver ning kõik see on tegelikult jätnud lapse psühhikasse päris tugeva jälje,” tunnistab ta. “Ta käib õpi- ja käitumisraskustega laste klassis, käime regulaarselt psühholoogi juures, kus pannakse diagnoose ja kirjutatakse välja rohtusid, aga tegelikult on see kõik ju vägivalla tagajärg.”

Perelepitus kui õudusunenägu

Ühe õudsa mälestusena lähisuhtevägivalla loos toob Ene välja läbitud perelepituse. “Minu saaga algas siis, kui pöördusin kohtusse elatisnõudega, mida mees muidugi ei täitnud,” räägib ta. “Mees arvas, et kui ta võtab ühe lapse enda juurde, siis ta ei peagi mulle midagi maksma ja nii ta sõna otseses mõttes võttis lepituslapse salaja kaheksaks kuuks enda juurde. Asi läks kohtusse ja kohus saatis meid perelepitaja juurde.” Selleks hetkeks oli Ene oma lapse isast elanud lahus juba seitse aastat.

Kohtu poolt määratud viiest perelepituse korrast suutis Ene käia kohal vaid kaks korda. “Olin enne alati hästi närviline ja hirmul ning käisin eelnevalt tugikeskusest läbi, kus mulle anti juhtnööre, kuidas seal hakkama saada,” tõdeb ta. “Iga kord pidin pärast tegema kohtule ka ettekande, kuidas meil läks. Mäletan, et kord oli mul ka kaks poega kaasas, väiksem poeg istus minu kõrvale ja kui perelepitus lõppes, sai ta muidugi isa käest riielda, et seal istus.”

Perelepitus ei andnud selle pere jaoks mitte mingit tulemust ja ka Riigikogu naisteühenduse esinaine Liisa Oviir tunnistas tänasel Toompeal toimunud konverentsil „Lähisuhtevägivallast — näoga ohvri poole” aplausi saatel, et perelepitus situatsioonides, kus on perevägivald, tuleks ära keelata, sest soovitud tulemust see ei anna. “Samas on see nii sügav ohvristamine,” väitis Oviir otsekoheselt.

“Miks ma siis sellega leppisin?” viskab Ene küsimuse õhku. “Aga naine ju peab kohtuprotsessides olema koostööaldis ja tegema kõike nii nagu kohus ütleb. Minu kohtuotsus sõltuski perelepitaja seisukohast.”

Ene jaoks lõppes kaks ja pool aastat kestnud kohtuprotsess õnneks siiski positiivselt ja ta sai oma lapse tagasi. “Peale kohtuotsust lapse ise enam lapse vastu huvi ei tunne,” ütleb naine pisut irooniliselt. “Me saame rahulikult elada, lapsel on jälle stabiilne kasvukeskkond ning ta saab oma õpiraskuste ja muredega tegeleda.”

Õppetunnid

“On olemas abi, kui sa seda ise otsid ja oled valmis seda vastu võtma,” teab Ene. “Õnneks sattusin tugikeskusesse kohtuprotsesside alguses ja iga kord, kui perelepitaja juurest tulin, alustati minu turgutamisega uuesti nullist.”

“Üksi kõige sellega, mis kaaneb vägivallast väljumisel ja eriti, kui sul on veel alaealised lapsed, sa toime ei tule. Oluline on usaldada neid, kes sind aitavad ja seda isegi siis, kui see algul võimatu tundub. Väga oluline on võrgustik sinu ümber ja teadmine, et sa ei ole üksi ega kõiges ise süüdi.”

Rääkimine on teraapia

Põhjus, miks Ene on valmis oma lugu nii avameelselt jagama, peitub kogemusest õppimises. “Mis seal salata, see on ka teraapia,” tunnistab ta. “Ma leian, et sellest teemast tuleb hästi palju rääkida. Mida rohkem räägin, seda rohkem jõuab info ka abivajajateni.”

Riigikogu naisteühenduse ning Naiste Tugi- ja Teabekeskuse eestvedamisel toimus täna Toompeal konverents „Lähisuhtevägivallast — näoga ohvri poole,“ kus eksperdid rääkisid sellest, kuidas kõige tõhusamalt toetada vägivalla all kannatanuid.

Loe ka: Liisa Oviir: pea pooled eestlastest usuvad, et ohver on perevägivallas vähemalt osaliselt süüdlane