Uni — miks me selleta elada ei suuda ja kui kaua tegelikult peame voodis olema?

Eks paistab ju kummaline, et normaalne ja terve inimene ei liiguta ega reageeri mitte millelegi igal ööpäeval teatud arv tunde. Miks me ei suuda elada ilma uneta? Kui kaua peame voodis olema ning kas öökull suudab lõokeseks muutuda?

Uni on üldse üks mõistatuslik asi. Me kulutame selle peale kolmandiku oma elust, seega keskmiselt 25 aastat. Tema puudumisel hakkame mõistust kaotama ning nägema igasuguseid nägemusi. Miks on loodus inimestele une kinkinud?

Kiiresti ja aeglaselt

Me ei tea senimaani, miks me magame. Huvitavat versiooni sellest, et sel ajal lahkub hing meie kehast ning suundub reisima, ei peeta enam tõsiseltvõetavaks. Kahju ju, oleks mingigi asendus puhkusele mineku asemel. Ka ema seletus, „et organism saaks puhata“, pole ka just päris õige. Meie uni koosneb mitmest faasist. Niinimetatud aeglase une ajal (esimesed 90 -120 minutit pärast uinumist) alaneb lihastoonus ja ka keha temperatuur ning süda lööb aeglasemalt. Sellel perioodil täienevad meie energiavarud.

Seejärel algab kiire une staadium ehk REM- (rapid eye movement) staadium, mille peamiseks tunnuseks on silmade kiire liikumine. Varem arvati, et sel moel jälgib inimene esemeid oma unedes. Tänapäeval on see hüpotees seatud kahtluse alla. Kui aga magaja sel hetkel äratada, siis ilmselt jutustab ta üksikasjalikult, kuidas ta koos pesukarudega jäätist sõi vms.

REM-staadiumis töötavad aju teatud tsoonid isegi aktiivsemalt kui ärkveloleku ajal. Lisaks võivad inimesel sellel perioodil tekkida hingamise ja südame rütmi häired. Samas on organismil ilma selle faasita halb. Seda on tõestanud üpriski julmad katsed hiirtega ning unehäiretega inimeste uuringud. Arvatakse, et just nimelt REM-staadium aitab ajul päeva jooksul saadud muljed ümber töödelda.
Terve tsükkel näeb välja järgmiselt: 90-120 minutit aeglast und, 10-20 minutit kiiret und ja nii kogu aeg. Vanusega aga suhe muutub veidi. Lastel vältab aeglane faas kauem kui eakatel inimestel. Lisaks võib see suureneda pärast raskeid füüsilisi koormusi. Pärast läbielatud stressi aga, vastupidi, kasvab REM-staadiumi osa.

Mis lind sa oled?

Vaatamata sellele, et kõikidel on sarnane uneprotsess, heidavad mõned inimesed magama varakult ning ärkavad reipalt juba enne kella kuut. Teised on aga aktiivsed hilisõhtuni, ent võimaluse korral magavad lõunani või veelgi kauem.

Jah, jutt käib lõokestest ja öökullidest. Nendest hakati rääkima alles eelmise sajandi lõpul. Varem peeti kõike laiskuseks ja oskamatuseks oma päeva õigesti organiseerida. Nüüd on vaated muutunud.

Lõokesed

• Ärkavad vabatahtlikult ja kergesti juba enne seitset. Nad on suurepärases tujus ning neil on kadestamisväärt isu;
• Võimalusel heidavad voodisse hiljemalt kell 10 ning uinuvad kiiresti;
• Sobituvad suurepäraselt tüüpilisse tööpäeva: aktiivse tegevuse tippaeg on 8-13 ja 16-18.
• Neil on raske kohaneda ajavööndite vahetusega, magamata öödega ning järsu päevarežiimi muutumisega. Ja ka üldse alluvad nad kergemini stressidele.

Öökullid

• Kui on võimalus, ei tõuse nad kunagi enne 11-12. Ärkavad loiult ja uimaselt. Nad ei soovi süüa putru ega naeratada päikesele.
• Heidavad magama keskööl või hiljemgi, ei suuda kaua uinuda.
• Neile sobib hästi vahetustega töö. Aktiivsuse kõrgajad on 12-14, 18-20 ning 23- kuni üheni öösel.
• Nad adapteeruvad kergemini ning on psüühiliselt stabiilsemad kui lõokesed. Ning seda vaatamata kahjulikele harjumustele, millistele öökullid statistika järgi kergemini kalduvad.
• On olemas veel ka tuvid, midagi öise ja hommikuse linnu vahepealset. Ärkavad üheksa paiku, on tööpäeva jooksul aktiivsed ja heidavad enne keskööd magama.

Tegelikult ei kohta 100%-lisi öökulle ega lõokesi mitte just sageli. Nii nagu ka täiesti suletuid introverte ja lõbusaid ekstraverte. Ja kui ühed teadlased räägivad 25%-st varastest linnukestest ja 40%-st öistest, siis teised leiavad, et mõlemaid on kokku umbkaudu 3%. Ülejäänud on nende meelest hübriidid tuvist ja öökullist või tuvist ja lõokesest.

Kronotüüpi (tunnus, mis iseloomustab inimese ööpäevase aktiivsusperioodi eelistusi) mõjutavad geenid. Juba lapsepõlves jäävad ühed lapsed pärast õhtujuttu sõnakuulelikult magama, teised aina keerlevad, nõuavad juua, küpsist ja „veel lugemist“. Oluline on ka eluviis (linlaste seas on vähem lõokesi), pereliikmete graafikud ja kliima. Kaugel põhjas tahaks olla rohkem öökull kui soojal lõunamaal. Kaasa mängib ka iga. Paljud teismelised öökullid muutuvad hiljem lõokesteks.

Ent omal soovil ümber kvalifitseeruda on üsna keeruline. Jah, lõokesed, tuvid ja öökullid võivad ju teoreetiliselt nihutada oma graafikuid ühele või teisele poole, alates veerand tunnist — heita veidi varem magama ja tõusta veidi varem või vastupidi. Ent rohkem kui 1,5 tundi ei õnnestu oma loomust petta. Siis võib juba arvestada halva tuju ja enesetundega.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, märts, 2018